kui me kasvame suureks, kas siis hakkame kandma õigeid riideid, naeratama õiget moodi. vahel ma mõtlen ja sis ma tulen siia ja kuulan, kuulan ennast ja oma mõtteid, sõnu, mis saavad teoks ja mis saavad minuks ja vahel on tunne, et ma jätan kõik selle just täna vahele, et ma ei sünnita lapsi ega õpi regulaarselt hambaid pesema mitte kunagi. Ja vahel ma mõtlen, et kas see peaks olema suur probleem, et kas üldse on probleemi selles osas. Ma ei tea. ´
mingeid asju ma ei suuda teha ja ei teegi, ja sis tuleb mingi paks lühike mees, kes õpetab kõiki. naisi olema avatud, mehi hoidma end seni tagasi, kuni naised on avatud ja siis, siis saab kõik korda. ja ta küsib minu käest, et miks ma kedagi ei armasta. ja ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest ma olen seda öelnud juba miljon või sadamiljonit korda ja minu sõbranna on vakatanud teisel pool telefoni, kui ma rääkisin talle temast. lihtsalt vakatanud. ja ma räägin kogu aeg kellestki, aga see pole enam oluline, mis nägu või tegu ta kannab. ainus, mis teda selle teisega või veel kellegagi ühendab on meessugu, muud midagi ja ma kardan. kardan sama intensiivselt intiimsust, päriselt lähedale minekut, nagu mõni kardab tonti ja ma ei tea miks, kas ma kardan siis seda, et ta läheb katki ja mina lähen katki ja me mõlemad ja siis... või me kõik... ja siis...
tädi ütleb, et aitab nendest armumistest - tal on õigus, nagu väga õigus, aga samas - ei ole ka. ei aita. "sa armud terve elu, aga keegi peab su laste eest hoolitsema", tal on endiselt õigus. MO ütleb, et küll see mees selle raha leiab, kui ta juba sinu on leidnud ja enda koha leiab ka. ja tal on õigus. ta muidugi kõiki neid minu nägusid ei tea, ei tea seda ka, et ma ei taha, ma tahan ise hakkama saada ja ma hirmutan inimesi, sest ma ei ole ettearvatav, vaid jõledalt spontaanne. Imelik, eks ole?
aga las olla nii
teisiti ei ole
jah
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar