ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, aga tootetesti põrusin seekord täiega, lohutab mind igal juhul teadmine, et luuletajatest tean ma ilmselt natuke rohkem kui muidu, jürgen rooste joobeastet on võimalik selgeks teha selle järgi, kuidas ta kätt suudlema kipub
kui ei kipu, siis pole joonud järelikult
(aga ilmselt sõltub see suudeldamine ka sellest, kui meeldivaks või rastapatsiliseks see tütarlaps tema kõrval osutub, kelle kätt ta katsub, ja katsub ta ikka)
*
kodus on külm. tööl on tore. muidu on selline tunne, et taevas lakkab naermast nendel hommikutel, kui K.H. ärkab. millal ma viimati sind lugesin, et nagu istusin maha ja lugesin su naeratusi kokku? et saime kokku ja rääkisime kella kolmeni hommikul huvitavatest asjadest, mis meile mõlemale pakkusid, millal? nüüd istud sa rohmakalt mulle purupurjus mehena selga, kutsud mind kõva häälega keset pidu oma koju, nii et iga naine ja mees vahib meid nagu kahte idiooti ja mina istudes su süles arvutan kokku nende naiste arvu, kes sääl peale minu istund on, ja sa kukud, kukud, kukud, kukud ja mina ei tunne häbi, vahel ainult veidrat, kaanetamatut viha sinu ja enda ja veel millegi vastu.
miks me ei võiks lihtsalt rääkida? luuletajatest ja kirjanikest, räägi mulle Waltist, mina Woolfist, tema südamedaamist, kellest ta kirjutas Orlando, räägime, istume maha ja räägime, mina aegajalt tõusen, et liikuda ja hüpata ja karata ja unustada, et ma ainult sinule räägin, et ainult sinu sinised silmad näevad mind niimoodi, muidu ma vaikin, tantsin leti taga tangot kujuteldava partneriga. räägime, räägime. kurat küll, ära istu mind surnuks, ära röögi mind häbituks. hooli minust vähegi ja teistest kaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar