nälg

alustame sis sellest
et raha ei ole
ja armastust ja
mitte midagi investeerimisväärset
ma teen seda
alati

ma peibutan, et siis
sa tead ju
sireen ju sinagi
muidugi oleks hea, kui oleks teisiti, aga me mõlemad ju
ja vahel me sellegipoolest usume
armastusse ja rahasse
ma tean
mingisse üleüldisse korda

kas ma olen, nagu kõik need teised
ma tean, et ei
aga sellegipoolest
sireenid me mõlemad ju
las nii


*
veidenbergs esitas mustas puudlis oma koledat luulet, vähemasti minu jaoks tundus kole. eia uus rääkis huvitavalt sellest, kuidas ta surevaid vanainimesi Kanadas kantseldas. imelik, ma ei oska enam midagi arvata ei suremisest, elamisest ega muidu ja mingitest maani karustest kleitidest ma ei oska ka arvata. ole, nagu oled, nagunii peavad nad sinuga leppima, sinu ilu või inetusega, vahel nad ei lepi. ja ei... just EI! kõige hullem on, et ise peab leppima vähkkasvajageeniga, amputeeritud jalaga ja veel millegagi.

*
Lilli-Ann - tal on kärepunased juuksed, mille nägemine mind alati jahmatab. ta ise ka - kogu oma olemuselt võiks teda tabada, vaikse arutu linnuna, kes lendab kui raisakotkas kohale, et emotsioone saada ja saabki. tema lähedusest muutun mina. pikaldaseks ja pidulikuks, kaugelenähtavaks.

tommi ütles eiale, et tutkit sa siin raamatut kirjutad, sa ei oska ju ja eia kirjutas. tubli tüdruk. minule ütles tommi, et katrina kirjuta kohe raamat, kohe artikkel, kohe luuletus, kirjuta, kirjuta... aga mina ei kirjutanud. imelik on vahel, kuidas inimesed ei kirjuta või siis näiliselt aina kirjutavad. minagi.

nälg
neljani öösel linnas
nälg
elu lõpuni
alati
igavesti
nälg