häiritud

ohjeesus need filmid ja georgid ja naised ja tegelt mulle matvere meeldib, kuidagi natuke nagu liiga maamees georg otsa jaoks, aga siiski, papaga vaidlesime terve õhtu georgi asta pärast, kelle karakter mind lihtsalt sõnatuks tegi. ta oli võimas naine, oma emotsioonide pursetes. muud ma see kohta öelda ei suuda, pole kunagi suutnud. isale ta kohe mitte teps ei meeldinud. suitsetav poetess, kes suudab oma mehe nii piinlikku olukorda panna, et pää hakkab tollel ringi käima, aga minul isiklikult oli lõbus, isal ei olnud. isal oli piinlik. noh, eks ma ka natuke selline vist, seepärast on raske saada mehele, olla mehel ja olla armastatud. kuidas ma seda siin ikka nii lihtsalt saan, kui ma tavaliselt ei suuda endale isegi selgeks teha, mida selga panna, rääkimata sellest, kuidas käituda. asta nägi igal sajal juhul välja nagu hullumeelne poetess, suunurgas sigar, päälaes koketne ja ekstravagantne kübar ja käitumuslikult pea alati nii häiritud, kui häiritud üldse kõigest olla saab. aga sai...

sellist asja vaadates tahaks kogu aeg öelda, et sinusuguse energilise naise asi on leida oma tukslevale energiale rakendus, mitte tolgendada mehega mööda maad ja ilma kaasas ja teha nägu, et see on ülimalt huvitav. sina peaksid kas ise laulma, tantsima või siis vähemasti koerte varjupaika korraldama. sa oled ju nii võimas ja ilus ja rõkkav. renars kaupers meeldis ka. absurdselt palju meeldis kogu oma geilikkuses, ma ei teadnudki, et see kõik tema sisse peidetud oli. nii - minu eesti keele õpilane saab nüüd laenutada georgi.

_______________________

päike oli tukslenud puude varju. enno seisis vaikselt suure lehtedest tühja põõsa kõrval ja vaatas kauguses kaanetuvat järve. Tamula. mitu korda ta siin käinud oli? miks? mismoodi? süda tuksles ähvardavalt palju, kui ta seda järve vaatas. kunagi oli ta siin jaaniga äärepealt jääauku kukkund, Jaan, vanem vend tiris ta sis ikka eemale.

"ullis läksid või?"

ei läinud, järv oli lihtsalt nii meeletult ilus, nii meeletult oma. jäälekat oli selle pääl ka vinge mängida. marisel olid tookord roosad paksud püksid ja suur valge müts. ta oli kõige ilusam tüdruk. ta meeldis kõigile. kõige rohkem aga ennole.

"ei läind" ütles enno.

kooli oleks minna tahtnud ja samas ei oleks kaa, no mis ta sinna ikka läheb. igav on. ikka seesama füüsika õpetaja, ikka needsamad pruntissuised kaasõpilased, kõik samamoodi. õpetaja pistis nartsissid (eiteakusttaküll need võttis) sinisesse tinti ja näitas, kuidas nood aeglased siniseks osutusid, see oli füüsika, jaaa...

"mis sai?" küsis väike Anna, kui nägi oma vanemat venda lasteaia juures tolknemas.

"midagi." anna küsis vanaema kohta, arvas, et vend teab, kas vanaema on terve või haige või veel midagi. nad ei olnud vanaemast tükk aega kuulnud ja ema ei rääkinud, ütles, et tema ei tea, millal nad vanaemale külla lähevad. noh füüsika seadused ütlesid, et igaüks, kes on kord sündinud, peab ka surema. enno teadis seda, ta vaatas anna haavavalt ilusaid tumepruune silmi. isalt? jah, venekeelselt isalt, keda mitte keegi juba pikemat aega omaks ei tunnistand või ei tunnistand tema Annat ja mis seal salata Jaani ja Ennot. Ema lõi käega, ema lõi alati. teda justnagu ei huvitanukski, nagu vanaemagagi, hunnik huvitavaid tuttavaid, keda ema teadis mingisuguste instituutide, koolide, ülikoolide ja nii edasi kaudu, aga...

perekond?

"teie oletegi minu perekond" kiljatas ema niisuguse otsustavusega, et Enno pidi peaaegu, et tooli pealt maha kukkuma. kas ema oli seetõttu nende perekond? ta teadis, et kui ema teada saab põhjuseta puudumisest võtab ta oma pojukese pleenele ja sealt tuleb see hää lause, et tema üksi peab pingutama, aga nemad... ja Jaan tahaks öelda, et ei pea üksi, et otsigu isa üles, et otsigu isa vanemad üles, et lasku vahel teistel tema ja õe ja venna eest hoolitseda, et olgu julge ja tehku vahel nagu inimene, mitte nagu puupaljas maja või kast või koni, mis on eraldatud oma algsest asukohast ja osutub AINULT funktsiooniks. ema oli ühesõnaga nõme.

"vanaema ilmselt ütles midagi emale, et ta nüüd niimoodi..."

"ei pruugi..."

"arvestades ema iseloomu, pruugib ikka. tead ta saab nii ruttu vihaseks nii mõttetute asjade pärast ja vahel mõttekate pärast kaa, aga... ikkagi"

"kuule..."

"ei kuule!"

"ema ikkagi," ütleb viieaastane Anna ja vaatab oma venda läbi aiavõre.

"sellest ma saan aru," vastas Enno, aga ta ei saanud aru ema otsustest, ema kindlameelsest eemaldumisest asjadest, mis olid tähtsad, mis andsid vähemasti Ennole emotsionaalse ja mis seal salata, ka majandusliku toe.