lõppes suitsuse toaga
aga vähemalt ei pannud ma korterit põlema
see on midagi, mida võin ma kaa väga hää tahtmise korral teha
ahjaa sünnipäev tuleb mul ka
varsti
27 saan, kõik ütlevad, et tita, aga need kõik on neljakümnele lähenevad
jaa, ja mina lähenen kaa kunagi, ja sis saan ma ka öelda, et tita
võite tulla Sügise 12 ja helistada minu numbrile ja küsida, et kas te võite tulla
võite ikka, kõik võivad
aga tooge sis puid ja käsiraamatuid selle kohta
kuidas korterit mitte maha põletada
võite muid kingitusi kaa tuua
ma olen väga õnnelik ja vastutulelik
et sis algab kell 16. 00 ja kestab ööni,
sest järgmine päev pean olema mingisugusel
taimetoidutegemise kursustel
et vot nii
ahjaa
blogi püüan ümber sõnastada
lesbiks pole hakand
ega midagi endiselt soovitan poes käia ja osta Paavo Piiki, Kaur Riismaad ja härra Margus Tamme
kirjandusgruupi olen ma ikka veel
sellest pahest ei pääse
endiselt loen vahelduva eduga väga häid ja väga halbu raamatuid
praegu olen vaimustunud Akugatawast
ja mis seal salata varjust ühes omanäolises proosaluule teoses
endiselt
unistan kuulsusest, rikkusest, armastusest, õnnest
ja endiselt vaatan peeglisse
ja ei usu oma silmi
ega paanikat
endiselt
*
Kapp
vahel kandis Anna silphaaval sõnu tummast tühjusest ette.
"Kapp, sah-ver, dii van, kapp..." kordas ta veel ja veel ja veel ja veel kord.
Tuba täitus neil hetkil küsimusega, kust ta selle kapi saanud oli. Vanatädilt. Kust vanatädi selle saanud oli? oma vanaemalt, mida tegi see kapp euroremonditud korteris. Anna hingas sisse ja välja. Ta teadis, mida see kapp seal tegi - seisis. Anan teadis, et varsti hakkab teda huvitama diivan ja siis sahver, mida kahetoalises keskküttega korteris polnud. Ta teadis, et ta ärritub. Seega otsustas ta veel kord sõnu korrata.
Juhani ütles, et naine on hulluks läinud, aga tegelikult Anna lihtsalt peksis järjekindlalt praepanni vastu kappi ja kui Juhani küsis, et miks, siis vaatas Anne talle imestunult otsa, et kuidas Juhani siis ise aru ei saa, et euroremonditud korteris on kapp, mille kokkupanemisaasta oli 1894.
"Ahah..." ütles Juhani selle peale, "Kas siis panniga vastu kappi peksmine aitab midagi?"
Kusjuures aitas küll.
Näiteks kapiga kohaneda.
Selle veidra labiilse ajusüsteemiga, mis tahtis euroremonditud kappi, mingisugust läbivat stiili. Anna teadis, et Juhani ei saa aru ja ega ta ise ka vahel ei saanud, et mis sellel kapil viga oli, lihtsalt oli. Oli! Panni peksmine vastu kappi oli tõenäoliselt kõige parem viis kohaneda või lihtsalt stressist vabaneda.
Anna seisis.
Anna vaikis.
Anna tundis häbi, kui naabritädi altkorruselt ukse taha tuli ja küsis, et mis siin toimub ja Juhanit kodus ei olnud.
"Mul on kohutav kapp," vastas Anna.
Kapil oli lihtsalt üks häda, mida Anna teadlikult ei adunud. Siis kui ta hoogsalt teflonpanniga kapi mustale pinna lõi, ei võtnud ükski löök end nähtavaks, must pind justkui imanuks endasse valu oma stoilisuses ja rahus. See vana kapp oli elanud vanatädi Rosalinde juures 80 aastat ja enen seda vaarema Marta juures 20 aastat. See oli näinud kummalisi tülisid, kui Rosalinde jäi ilma oma unistuste peigmehest vanaema Liinale, kui Rosalinde istus poole ööni üleval ja nuttis, silmad vett ja viha täis, karje kõris kinni. Kogu tema suutmatus kedagi teist armastada, ja neid teisi tuli terve trobikond, imbus sellesse vanasse kappi, mis tunnistas Rosalinde tundetust ja armastust. Vanaisa hoidus vanatädist rääkimast. Kuidas see nii juhtus, et ainult kapp teadis nendevahelisi suhteid? Anna tajus vanatädi Rosalinde rõõmsa meeleolu taga alati nukrust. Kõik need nukrsued olid kogunenud kappi, mida teflonpanniga mõlki ei saand peksta.
Ja need nukrused olid toodud Anna uude koju. Juhani ei armastanud teda. Juhani tahtis ainult lapsi ja kui jõhkralt ja tundetult ta Annaga armatses.
Teflonpannile ei mõjunud peks sugugi mitte halvasti - praadis paremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar