nurgeline

selja peal on kümme punast punni
telekas on härra uba
kodu, isa, praetud kartul
pisut jahe tuba

armastan
armastan
armastan

su truudust tehtud linnuluudest
sama kerge sama valus
samamoodi miskipärast
keset tuba on mul jalus

eile tundusin endale kurikamõrvarina, kui härra leti taga pidas mind sinaks ja mina mõtlesin, et mis kuradi pärast ja seda ma sis ütlesin kaa, et kui talle miski ei meeldi sis - tundku puudutatuna, pangu mind põlema. täna sain sis papa kah endast välja viidud. imelik on olla. kurb on. kodus on olla. isa - see kuuekümne nelja aastane mees, kes tunneb ennast süüdi, ma ei tea mille pärast. ma olen teda nii paljudes asjades süüdistanud ja sees käib nagu kära, millest ei oska midagi arvata. tegelikult tahaks ma lihtsalt oma kodu - kohta, kust ei peaks jõuludeks koju sõitma, või kui siis kellegagi koos, kes on mind hoidnud nagu kõige tähtsamat siin maailmas, aga mina ju ei ole kellegi jaoks kõige tähtsam. vahel tahaks. vahel kohutavalt tahaks.

isast sain umbes nii aru et ta ei tahagi mind näha ja vennanaisest kah umbes nõnda ja sis ma unustasin peale bussist välja astumist papale helistada ja tekistasin umbes samasuguse paanikalaadse seisu nagu mu tädi Nil vahel tuleb välja. et isa arvas, et ma olen oma narkosemudega laksu kätte saamas, ära minestanud kuhugi bussi voodri vahele või veel mingi hullema asjaga hakkama saanud. aga mina mõtlesin, et noh, mitte keegi ei armasta mind, mitte keegi ei taha mind, mitte keegi ei viitsi minuga jännata, kõik mu mehed jätavad mind maha ja need, kes ei jäta, need suudeldavad minu nina all kõiki naisi ja sis peavad luuleõhtuid maha siin igasuguste teiste tähtsate naistega ja sis....


ohhhkuimorjendav

ja nii ma sis elasingi oma jõulurahutust isa peal välja.

kaardipakk kaks lendas isa lauale, kui luulekogu, mis lugeda kui aega on. ja vahtigu seda ilusat elo viidingut, minuga vahtis pea tund aega vanu pilte oma ilusast naisest nelikend aastat tagasi, epul pole siiani häda ei miskit, natuke matsakas, aga igal juhul mitte nii luud-kondid, nagu mina olen otsustanud hakata - no ausõna kõik mu püksid kukuvad rebale ja mitte miski ei kanna ennast olematutel puusadel ja mina vean nagu lollike pirukaid poeedile koju, ise peaks neid kuskil nurga taga mugima, et vähegi naise mõõtu välja anda, tissid on kah nii loiult olematud, et jeesus maria sureks maha kui näeks, kui neitsi-poisik ma olen hakand.

pole sis ime, et naised kah viimasel ajal meeldima hakanud, ise olen nii terav ja nurgeline ja kore, et hirmus on vaadata. vahel kuulata kah.