valdavalt
vene poisid kõmavad meie kõrval jutustada Tallinnast
üritavad muljet jätta
karatest ja endast
aga ei jäta ei muljet ega midagi
on hoopistükkis naeruväärsed
aga sellegipoolest toredad
umbes sama toredad
see siin on muide dixi jagu
ja kui te ei usu, sis kaks vene poissi
mõurasid keset tänavat rääkida
et nad ei saa aru
milleks on Tallinn hea
et mismõttes inimesed siia
peaks Prantsusmaalt või Gentist sõitma
einoh, ma oleks nad tiiva alla võtnud
need pisikesed vene poisid
minust kümme aastat nooremad
ja niisama palju ilusamad
aga ma ei osanud
ei tahtnud ka
lihtsalt ja üks hakkas
kaitsma eestimaad ja Tallinna
selle teise poisi eest'
ja minu turistidest sõbrad
küsisid, et kes peale jäi
mõlemad jäid
minu meelest
me ei elagi paradiisis
aga ka mitte dixi koledas unenäos
superobjektiivses maailmas
me lihtsalt elame
kui me mõtleme sellele tähenduse juurde
sis on nendel mõlemal poisil õigus
et Tallinn on äge
et Rooma on äge
et Lagos on äge
et Delhi on äge
ja mõni neist linnast
võib mõnele meist rohkem korda minna
sest ta on äge
ja noh sa ise oled ka
seda linna ülistades
äge
******
töö juures on võimas olla.
eve tekitab sellise tunde, et ma hakkan jälle kuskil lõpule jõudma endas. hea tunne on.
otsustele.
*
mul ei ole midagi
ei mõranend kohvitassi ega katkisõidetud paremat jalga
ega hirmu
et ma ei oska
olla piisavalt hea või ilus
ma nimelt pole proovinud
liiga kiiresti sõita
liiga tugevalt solvuda sinu peale ära
ja milleks?
ja kuidas?
miks mul on kogu see aeg tunne, et doris kareva kirjutab umbes sama õudset ja banaalset luulet nagu mõni armastuse ja surma sõnuja poognas
vabandust (kui ma nüüd kedagi solvan, aga siiski)
eriti tema "olematuse aiad"
uhh mureliku puuga lööks otse endale pähe, et näha, et näha ja näha on kuradi vähe
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar