raadiolugu ja Väike

Igal juhul Kristeva sebisin endale koju. Eile rääkisime Jürkaga Nigeeriast, ei teagi palju sellest tekstist preili või proua lõpeks kõvahäälselt raadiosse julgeb panna. Ja milleks. Kogu aeg põrkan kokku A emaga ja ütlen tere ja mul on häbi ja ma i tea enam mille pärast. Lähedus tekitab stressi, kaugus ka. Mida teha oma süütundega, kui kaugele sellega minna, kas üldse minna? Süüd tunneme igal juhul kasvõi juba sellepärast, et kaugemale sellest loomast siin,



tony matelli (Old Enemy 2007) teostatud, eriti ei jõua.

Eile sis peale kogu kupatust istusime väikse printsiga Tammsaare pargis ja lehtisime ja sõime söögipulkadega piparmündi-šokolaadijäätist ja korraga, hea oli, kuigi kurb ka. Viimasel ajal tunnen ma seda eriti süvenevat, mingit võimsat kurbust, kunagi oli mul peika, kes ütles, et ma hakkan ligi ajama viieteistaastastele poistele, kui ma kooli õpetajaks saan. Täitsa huvitav peika oli ja täitsa huvitav prognoos, ma loodan, et mu alateadvus ei haarand sellest kinni. Väike Prints  - noh ta on lihtsalt tore, nagu kõige toredam asi, mis juhtuda saab igal pool ja alati - aga mitte oma! Nii kui ma oma koleda jutuga elust või sis nõmedatest poliitikutest Nigeerias (kogu aeg tulevad paralleelid Eestiga sisse) ühele poole sain, siis tõin sisse ka selle, et prints tegeleb hiina keelega, oli raadiotädi Jürkast sillas. Kui järgi mõelda, siis on see tõesti üks ilus lugu, kui su sõber oskab hiina keelt ja ta õpib seda kell kolm öösel elektrigeneraatori taustal. Jess!

(huvitav, kas kogu mu riigivastane jutt lõigatakse välja? uhh, ja ma veel tundsin ennast nii olulisena, kui ma rääkisin kabàladest, tegelikult võiks vabalt rääkida rahastamisskandaalist kuubis, ebaõiglusest 65 000st lapsest, kes ei saa kodus normaalselt süüa jne jne jne, tegelikult võiks ju)

*
Me ei rääkind enam, seda oli väga raske teha, iga kord, kui ma teda nägin, ma kahvatusin, mul oli häbi, ma ei tea enam miks. Lihtsalt oli häbi. Kogu mu keha, kõik mu meeled, kõik minus tahtis, et ta oleks. Kes? Mispärast? Kuidas? See viis alati nii segadusse, et ma jooksin eemale. Totakas värk. Mõtlesin ise. Et mis ma sest mehest ikka eemale, nagu mõnes totakas romaanis, või sellest ilusast müüjannast, mis ma tast ikka eemale. Aga ma nimelt väga harva, meeletult harva tunnistasin seda, et mul on vaja, ma janunen soojuse järele, ka tema soojuse järele. Ja seda oli ka väga raske endale päriselt tunnistada.

*
.Ja ikka veel kujutlen Jaan Pehki Tammsaare pargis kahekümne viie kroonisega, mis lendab otse Tammu poole ja mis pakub talle nalja, kujutlen, kuidas see paks mees naerab naha ribadeks või pissi püksi, mõlemad on päris head kujutlsed. Ja sis mõtlen sellele mehele, sest me kõik mõtleme, kellel lendab Tammsaare poole miljon kahekümneviielist. Mis emotsioon tekib? jaan pehki miljon emotisooni.


*
Ja kuna Väike Prints on saavutanud minu jaoks mõnusa mittemidagiütleva tundegamma (ohkuiarmas), sis me võime ehk isegi hakata tegelema dokfilmiga Nigeeriast. Jess! 

*
Minu uus lemmikmees on Arno Oja loomulikult. Sest ta on lihtsalt fantastiline kriitik. Tehke kõik viimased Sirbid-Loomingud lahti ja te armute temasse sama meeletult kui mina. Ausõna. Kuidas ta ometi suudab? Minu uus kirjanduslemmikmees. Supermees!!!!!!!

*
 Ühe homoloo kirjutasin ka Kumus. Muidu läks poolteist tundi Kerstile, kes helistas.