IAPLi aastakonverents "Archeologies of the Future: Tracing Memories, Imagining Spaces"
muide see on täitsa tore koht tolgendamiseks
Muidugi Sofi kohta ei osand sääl keegi miskit arvata ja ega ma ka eriti ei viitsind küsima hakata kellegi käest midagi tema kohta. Kõige huvitavam oli see, kui hra kaugeltmaalt küsis, et mispidi Sofi plenaar ajalooga seotud on. Siis jõudis mulle alles kohale, et kõik need tüübid on pärit maadest, mis ei tea essugi totalitarismist, ainult raamatute kaudu. Ja see paganama Lynn Wells pannakse plenaari juhtima, ilma et see daam teaks miskit meie ajaloost, probleemidest ja tõepoolest "Puhastuse" ühendamisest ajaloolise reaalsusega. Ega soomlased, kelle inglise keel on päris õudne, pole kah just suuremasi tegelased, nemadki on meie mõistes läänlased, kelle jaoks kogu totalitaristlik vabaduse puudumine - olematu. Sead ühesõnaga! Solvavad sead minu jaoks!
keegi ei väidagi, et asja ei võiks nimetada psycho-sexual dramaks, Heimatromaniks
Sellegipoolest oli ehk huvitavam Heidi Grönstrandi ettekanne "In the Borderland of Finland and Estonia: Sofi Oksanen’s Stalinin", mängides ja mängeldes immigrandi rahvuse küsimuse teemaga, kus ema kardab oma tütrele oma keelt ja kultuuri pärandada, häbenedes eestlaseks olemist.
Naljakas on see, et rahvusest ei räägi keegi, ei räägi erinevatest kultuurikontekstidest mitte ühelgi plenaaril, kus ma käind olen. See polegi nagu Ameerika probleem, kuigi peaks olema. Kuidas mõista nii paljusid moslemeid, kuidas mõista venelasi, kõiki neid inimesi, keda terve maailm on täis, kes toodavad ja loovad konteksti, milles me elame, kui me aga ei mõista enda kõrval elavaid inimesi, sis võib juhtuda ju see, mis juhtubki, me kardame, me reageerime ja me tapame ja mitte väheseid inimesi meie ümber. Ja mitte ainult püssiga, vaid ka nõudmistega, mida nood täita ei suuda, ei saa, ei taha - missis, et see on Pariis, miks siin ei võiks ringi joosta mõni naine näol must rätik ja peas ka? Miks mitte? Miks jaa?
Inimeste kõige kohutavam omadus on kogu aeg nõuda, et nende kontekstist ja teadmistest tuleb midagi saada, aga nemad ise, mida nemad õpivad oma õpilastelt.
Minu jaoks üks huvitavamaid oli loomulikult:
N E W P E R S P E C T I V E S O N T H E U N C A N N Y
Katherine Withy Being Authentically Uncanny
Heidegger on muidugi sedasorti teema, et minu pea ainuüksi tema peale mõtlemisest läheb põlema
Martin Heidegger (1889-1976)
Aga kui temast hakkab rääkima pisike kaunis gootineitsi, kes muide räägib MH Antigone interpretatsioonist, sis läheb mul lihtsalt peast sassi kõik. Eriti huvitav oli see MH tõlgendus filosoofi enda otsuste taustal. Interpretatsioon pandi kirja 1942.
Jumalikud seadused:
* ei ole kirja pandud
* me ei tea neid
* me ei loo neid
polisel on inimlikud seadused, jumalatel on surnute seadused
Antigone järgib jumalikke seadusi, ta teeb, mis on vaja teha. I just did what was need to be done.
Ta matab maha oma venna hoolimata onu keelust.
Heideggeri filosoofiast saan ma siiani aru, et tema jaoks on oluline lasta asjadel olla, nii nagu nad on. Minu meelest on see üks suurimaid vägesid, mis inimesel sees on. Lasta, aidata, hoida, kokku hoida, kokku kirjutada, kokku luua autentsust. Seda, mis tekitab selle peaaegu pärisinimese tunde. Konteksti, mis pole banaalne, vaid muutuv ja mingis mõttes pidevalt uuenedes, ka pidevalt inimeseks kasvatav. Seekaudu - lubades elul, inimestel jne olla, jõuame lähemale Daseinile - olemaolemisele, olemasolu autentsusele ja selle näiteks muide tõigi hra HM Antigone, kuigi arvestades jällegi HMi macholikku elulaadi, sis toimis kõik eelnev kuidagi kummaliselt, autentsuse näiteks osutus:
1) naine
2) väljamõeldud tegelane
3) imelik, ebamugav
4) tugevalt surmaga seotud
Looja asubki väljaspool ühiskonda. Ta peabki looma konteksti, koha, kus viibida, selles mõttes respekt kirjanikele, luuletajatele, linnaplaneerijatele etc. Nad peavad tundma jumalikke säädusi, et inimene ei tunneks ennast puudutatuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar