imelik
huvitav, kas minust saab kunagi salieri
eile käisin vaatamas musta lage - õigemini Salman Rushdiet
(vahepeal oli mida vaadata, aga mitte kuulata, vahepeal vastupidi)
sis koperdasid Hargla - tegelikult täitsa rahvakirjanik ja Aleksejev - tegelikult täitsa nõustun E-Miga - haritud ja nunnu kirjanik oma tekste lugeda ja ennast kaa
kapsad oli kah omamoodi üritus
kas ma tõesti tõesti tõesti olen ikka veel armund
ja see ajab mind segadusse ja tekitab minus paanika
ja kõik need valuinstinktid
noh, mina sellega ei lepi, et olen
aga ega keegi minu leppimist ei küsi
lihtsalt hakkab paha
väga paha ja meel ja
Igal juhul esinejad olid toredad. Hanna Kangro luulekogu Kalamajast oli ka, kuidagi teravalt ausvalus, poleks oodand lootagi, et nii omamoodi ilus. Kuigi esinemiste järgi kehva ja ilmselt oli süüdi see teatud infantiilsus, purpurmustas orgis, teatud karje karje haaval esile tungimine, kus HK oli omakorda mitte nii karjuv, kuid siiski, kontekst tegi teksti nõrgaks.
valus on.
väga.
väikest printsi nägin panin muusikat tegema Uue Maailma kapsaste rajooni.
kapsastest meeldis mulle ikka kõige rohkem peeter sauter, natuke ka pehk, ehkki ülienergiline Eda Ahi mõjus inimesena, nagu adrenaliinisüst tagumikku, Ingrid avastas endas luuletaja ja näitas meile poolspagaati, 91. aastal oli tema see eesti meistervõimleja kandidaat
poogen on kohustusrikkam, ei tea, kuidas toime tulla
loodame parimat
ilus ja energiline Eda Ahi
sina
inimesed räägivad sellest
kuidas armastada
mina näen und
sa ei olegi ära
sa ei jooksegi kaugele
kõikjal puudutad
mu olemist
ja mina näen
su kehast roose
välja kasvamas
punane lihav
valu ja kohaloluna
ennastmärkiv iha
(rumalad unenäod, pole nendega midagi teha, lõpeks see ometi, lõpeks)
kaevatsit ei kuulnud luulemas, vihastasin välja natuke, ah las nii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar