Warum Katzen bemalen?

loomulikult ma ei märka enam
kus ma kõnnin
aega on alati nii kuradi vähe
ainult see klaasine taevas
seal maalide all või kõrval
ja see tunne, et ma korraga tean
mis tunne on olla 19. sajandi naine
siis kui ma olen piisavalt palju vaadanud maale
raamatust

kunagi kui ma olin laps
tahtsin saada Aapo Pukiks
sest ta käis kogu aeg musta keebiga
pildi sees kaheksakümnendate lõpu
eesti televisioonis

ei saanud
aga see tunne, see lähen pildi sisse ja jään
korraga täiesti teise maailma
seda tunnet kordasin enda peas seni
kuni see tunne osutus väljakannatamatult võimatuks
sis ma kasvasin suureks ja käisin ringi
ja meenutasin neid jalutuskäike piltides
neid mõtteid pildil asuvatest tegelastest
seda emotsiooni
seda vagurat kätt, mis sõlmub ennast ümber ema käe ja ümber ema pilgu
ja küsib ja nakatab mind küsima, kus on see turvatunne
kus on see kindlus
ja kas ma saan seda kunagi kellelegi veel
peale enda pakkuda

nagu ma olen siiani pakkunud armastust
ja siis ehmunult ära jooksnud
sest see osutub suuremaks tükiks kui anda võin
või osutun ma ise nii kadedaks?

ja ma ei karda, et ma vananen või noorenen
ma lihtsalt kardan
siiralt

(aga kõik ju kardavad, siiralt, ja kas siis
ma ei või ju teada
mis siis saab
kas siis jääbki elu elamata
kas siis jäävadki lapsed tulemata
mees armastamata
ohneidonniipalju
kas siis
otsingi ma seni alternatiive, kuni alternatiivid
neelavad mu alla ja sülitavad välja, sest ma kardan
ka nendes lõpuni minna,
mis siis saab?)

*

ma ei mänginud

ausõna

või vähemalt

ma arvanud end mängivat

aga sinuga

sinuga on nii

et kui ma sind näen

ma ei taha näha

iga kord

on tunne

et ma valetan

sest ma ei tule

sest ma ei suuda

sest ma ei ole

see tüdruk, kes tuleb

aga sees

see läheb aina hullemaks

kui palju ma neid luuletisi ike kuulan

või kuulmata jätan

palju ma kirjutan

või kirjutamata jätan

ikka on mu sees tunne

et midagi on

kuskil pooleli

ja sis

sis sa vaatad mulle

otse silma

või mina vaatan

või me vaatame kahekesi mööda

sellest

sest piinlikult valus on

miks?

*

Kuskilt Spikest sain sellise mõnusa lause kaa, aint ma i oska seda siia teisiti kirja panna ja ma ei viita praegu ühelegi autorile, aga lause on hea ja käib minu kohta ka: "We all make the same mistake of wishing for empathy; we long for intimacy and we wish to be in constant contact."

*

Joel-Peter Witkin (1939)

võimas fotugraaf