ma olen sellest sisse võetud
teine avastus on see, et mulle meeldivad helesinised toonid
ja et kui raamatukaas on teatavat karva võin seda värvi vaadata tundide ja tundide kaupa, ilma et ma seda üldse lahti teeks, nautlen tooni
niimoodi et hing on kinni ja süda kripeldab
ja et kui lugeda Ülo Soolepi raamatut arhitektuurist,
siis hakkab peas toimima rehepeksumasin, keelepeksumasin, keelekeksusosin
ühesõnaga Ilmar Laaban
ja tuvinaine kaa
ja seoses ühe tekstiga, mis mu peas ringi haub ja seoses Reet Neithaliga tekkis mul väike idee, mida ma jõudumööda kavatsen siin blogis teostada, nagu ma kevadel teostasin inimesi, keda armastan või olen armastanud.
Käärid
Alba - keskaegne provansaali armastuslaul, milles kujutatakse armastajate lahkumist pärast salajast öist kohtumist
Linal sirendas öö jooksul kuhtunud tumepunane verejuga, seda oli liiga palju, see täitis terve voodi. Marge üritas sellest mööda vaadata. Uni oli rahutu olnud. Mehaaniliselt püüdis ta mõista, mis temaga juhtunud oli. Ja see oli ühteaegu võimalik kui ka võimatu. Ta pilk haaras laual olevaid kääre. Ta oleks hea meelega need endale vittu lükanud, et verd veelgi tuleks.
See vere tulek andis talle korraga intensiivselt mõista ta uuenenud staatust. Ta oli naine. Ta oli lihtsalt naine. Enne seda oli ta olnud ükstakõik kes ainult mitte naine, ehkki mehed tajusid teda viimased viisteist kui mitte enam aastat naisena.
Vahet ei olnud, kest tema kõrval magas, kes temast naise tegi. Käärid oleks ka võinud teha. Ehkki see olnuks ohtlikum ja valusam. Aga kellele ohtlikum?
Vahel vaatas Marge peeglisse seni kuni nägu kadus või õigemini kaotas oma tähenduse Marge jaoks. See polnud ei ilus ega inetu. Ei kutsuv ega eemaletõukav. Margel oli sellest ükskõik. Mis siis et see ei olnud nii naiselik, et mees endale koju saada või nii emalik, et see mees enda kõrvale jätta.
See oli lihtsalt nägu. See justkui ei kuulunukski sotsiaalse inimeseks olemise maania juurde, inimeseks saamise maania juurde. Nagu käärid ei teekski talle haiget, vaid ainult ta kehale. Nagu teda ei piinakski tema keha. Nagu see kõik polekski tema oma.
Naudingujuga tuli meelde, mis kandus mehe kehast Marge kehasse. See oli tugev ja dialoogiline. Vat selles osas ei saanud käärid midagi teha, nad olid käristamise meistrid ja inimliku olemasolemise tühimeistrid. Nemad ei ärganud, nemad ei kallistanud peale seda, kui naisekssaamise rüütus lõpetatud.
Mees tema kõrval ärkas.
Loulou Cherinet (1970)
How to blow
ma i ole tegelt üldse kindel, et see on tema jagu
aga ma jätan ta praega nii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar