kõrvetasin supi põhja
nii ilus pole ükski film olnud
kõrvetasin vaiba ära
unustasin, et mul on poti alus ka kuskil
kõrvetasin põrandalapile augu kaa sisse
täna küsib töökaaslane
et Katrina, et nagu ausõna Katrina,
kas sa tõesti pole seda filmi varem näinud
mina ütlesin, et loomulikult mitte
minu jaoks on see väga hilja välja tulnud,
et mehed ja naised koos on huvitavad
(no ei ole ju enamasti)
rivette nelja gäng oli omakorda veelgi huvitavam
eriti laurence cote´i mängitud claude,
kes algab sellise maskuliinsuskehastusega,
mis võtab minul küll jalad nõrgaks,
ikkagi väga ilus väga noor väga väga naine,
kelle igas kehaliigutuses on pisut meest,
pisut armastusevajadust, pisut veel midagi
Laurence Côte (1966)
midagi, millest ma loen välja inimlikuks olemist
ja sis sebib ta ära sõbranna peikat taga ajav võmm ja nii põhjalikult, et hing seest välja
ja seda otsusekindlust, mida cote kehastab, seda trotsi, seda ilu, noh seda on võimatu tegelt edasi anda
teda pole eriti paljudes filmides, ühes Catherine Denuve´iga on, aga seda vist on võimatu kuskilt välja otsida
igal juhul tekitab see julge ja võimas karakter, ja nii hästi väljamängitud karakter himu mõista paremini ennast
aga jah
arvuti tähendab filme,
filmid tähendavad armastust,
armastus tähendab ägedat
äge tähendab
kõike, mida ma kogenud pole veel
(minu suurimaid filmielamusi eelmisel aastal oli "tuulest viidud" jälle kri soovitet, või õigemini tema see oli, kes vahtis koos minuga merele tõtt ja meri tõi tema suule selle uhke lause, mis mul meelest ja keelest läind, aga kogu aeg tungivalt meenutab)
ehk siis et mehed pole huvitavad platooniliselt ideaalses maailmas
isegi jean cocteau "les belle et le bete" on liigkoketeeriv ideaalse naise kujuga
(kurat me oleme nii puhtahingelised ja head, kunagi rääkis kr mulle ka millestki sellisest, loomulikult töötab minu aju ja keha sellega, et mehed teevad ennast teiste vahenditega kuuldavaks ja nähtavaks, kui naised ja ma isegi mõistan üha rohkem, kuidas peaks hoolitsema rohkem kodu, välimuse, selle eest ja ma ei ole veel täpselt aru saanud, kust see tuleb
judith butler ütleb, et naiseks olemine ei ole stereotüüpne, olen-nüüd-selline-värk, vaid see on muutumine ja kasvamine ja see on eksimine ja katsumine aegajalt ka järgi katsumine, enese põhja katsumine, aga lõpetatus jääb alati olemata, viimaseks peab lihtsalt surnud olema)
mitmemahuti jean cocteau (1889-1963)
jummala äge, kui oled kellessegi armunud filmitegija-poeet-kirjanik-kunstnik
muudkui kasvad tema illusoorse täiuslikkuse poole!
ja cocteau armastas Jean Marais´d,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar