võigas värk
ausalt
aga noh
eks ma ikka kaa
*
piinlikult targaks ja ilusaks saada
võimalikult ruttu
ja sis
võib täitsa lolliks minna kaa
kui isu on
või päriselt kaa
sisu on
sinu olen
*
lõpuks ometi kirjutati KRi luulekogule arvustus ja Loomingus (!!!!) - nii ilus, mulle meeldib tänasest Indrek Koff, väga meeldib. Ja selline asjalik arvustus oli kaa.
*
EEEEEEEEEEEEEEEEEEI
ma ei viitsi seda vett tooma minna, kui mu vastas istub žizeki uurija ja hra McLuhan-on-äge-mees, tema kõrval mõnus sulasuusinglisekeel Kristeva naine, ma ei viitsi, tundku nad end kuitahes halvasti ja januselt ja olgu ma kuitahes vabalt ja tahtlikult kohale toodud, et neid teenendada, mitte täna - tehnoloogia imest räägin ka, kuidas naine karjub telefoni persse, ise samal ajal otsides võimalikult asjalikku parkimiskohta ja see ongi kogu tervituslaks teisele poole ja see infoülekanne ongi perses omadega.
kesse kurat on Judith Butler?
kõik räägivad temast ja mina ei tea.
Martin Luiga aga: "Kuidas genereerida keerukamaid arvamusi, rahuldumata sellega, mis juba teada, suuta kritiseerida ka armastatut ning leida ilu vaenlases — kõik see tuleb kasuks ka isiklikus või ühiskondlikus elus."
Koff rääkis mõnusalt KRi kohta Loomingus, nii mõnusalt, et tahaks seda edasi arendada, seda dialoogi kohta, kus võiks midagi välja kasvada. Seda enda mõistmise kohta, kohta, kus peaks tekkima vaidlus ja need vaidlused, mittemõistmised, vastuolulisus (või lihtsalt olulisus!) tulebki, lahendabki vahel minu meelest hädavajalik rääkimine, konflikt jne. Kuigi huvitav oli jälgida, kuidas Žižeki uurija kõneles Palestiina-Iisraeli konfliktist, mis mitte kunagi ei lõpe, sest inimene lihtsalt vajab vastuolulisust.
Minul ei kasva praegu midagi muud välja, kui juuksed ja katkised hambakanalid, mis teevad meeletult haiget. Kurjus, mis iseenesest ei peaks ju midagi hullu olema, ongi osa inimese loomusest, muudabki meid pisut ettearvamatuks. Mäletan oma esimesi kurjuse sööste lapsena, uhh see oli tore, kui ma olin klassi kõige targem ja meeldisin õpetajatele kõige rohkem. See kõik jätkus ülikoolis, ehkki pisut varieeruvamalt ja seal tuli muidugi ühel kenal hetkel välja ka see, et ma viitsinud, ma ei tahtnud, milleks minna targemaks ja kirjutada ja mõtiskleda asjadest paremini, kui saab niigi, liugu lasta. Saab niigi üleolu mängida inimeste suhtes, kes ei olnud nii võimekad. Aga see on alati kahe otsaga asi ja mõni nendest asjadest on nagunii mitmetahuliselt kole asi, lõikav asi. Mõni meenub siiani.
Klassivend, kellele ma i viitsind üles otsida oma inglise keele vihikut, et ta saaks asju järgi teha, klassivend, keda ma mõnitasin, sest ta oli joodik ja suitsetaja ja tal oli alati igas tunnis kohutavalt igav. Natuke nagu siiani, natuke paha, natuke vastik, natuke nõme, aga ei või kunagi teada, milleks see hea on, kuigi vahel ei saa sellestki aru, miks ma ise olen. Suurem mõte? Suurem tee? Suurem valu? Suurem ahastus?
Või saavad nad kõik ühel ilusal hetkel otsa?
Millel? Miks?
Laiskus. Muidugi ma maksan selle eest nüüd. Aga siiski. Ka see on oluline, et mõista asju, mida muidu ei mõista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar