kalafanatt

juba mitmendamat päeva ei suuda ma kodus püsida
piknikud, muuseumid, inimesed, hullumeelselt veide india bänd, kes laulis esimesena laulu sellest, kuidas ta tahaks hooraga otse põrandal möllata ja mina ajasin silmad pärani, ootasin, et äkki, äkki, noh, äkki hiljem ei taha

noh

ei tahtnud ta miskit
hiljem oli täitsa mõnus rokkbiitindia ja kui laulja rääkis, sis tuli silme ette kohe tõmmu rahvarohke india, kuhu mõni mees tagasi ihaldab, need tänavad, need inimesed, see maailm

eile punapäine jaapanlanna, minu väike armas Sanna - temaga on mul nii naljakas ja tore, enne teda kõik need reedeõhtused inimesed, ilusad kleidid seljas ja uhked pooleldi ülikonnataolised asjad ka
eile

nii hea oli
ma nägin neid peale väsitavat tööpäeva
nii hea oli
hing jäi kinni
nii hea oli

eile

täna õhtul ootab mind ees VÄFF ehk sis väga ägedate filmide festival Kai juures ja see on tore

homme sõidan Võrru
elu jääb arvatavasti viieks päevaks täitsa vaikseks
ja koduseks
lapselapsed (st vennalapsed)
raamatud
mehed (st need väljamõeldud)

ja isa kontor, kus ma vanal heal ajal otsisin nagu hull takka bäkkareid

täna sain molt hästi mõnusat kala
ta sai nimelt viiskend neli vanaks
täitsa vanaks juba - hästi tore naine on
mõnusalt viks ja vabameelne
aga tegelikult üsna korras
üsna vaikne
üsna üsna


ma olen kalafanatt, sööks kogu aeg, ainult kala, kala, kala

ja koerafanatt olen ka
alati kui mõnda näen, karjun kõikidele, kui ilus ta on
koer muidugi
!!!















kasemehest õnn










kaseleheõnn

ma i suuda enam
või juba 
või üldse
pikemat aega
olla päriselt kaa masendunud
masendumine osutub varem või hiljem 
naeruväärseks

ma ei viitsi enam
me keegi ei viitsi

masenduda sellest et inimesed 
ei reageeri minule nii nagu
ma ootan seda
et ma ise ei reageeri inimestele
nii nagu
nemad seda ootavad

pood on ägedat täis 
odessa lugusid, kaldmat, mitchelli, lindude keelt, 
ma ei jõua, ei taha vahel jõudagi, 
hing on kinni, 
väljas laulavad venelased, kuidas väljapääsu pole, 
vahel, vahel harva, mitte too õhtu,
aga vahel tunnen, et sissepääsu pole
väljapääs sellest kõigest on alati
justnagu oleksin rikkuri tütar
kellel on kõik sissepääsud ja väljapääsud, 
aga ei oska nendest enam
rõõmugi tunda korralikult

täna täna täna on see päev kui on sissepääs
sest ma näen tema punaseid juukseid 
ja tunnen rõõmu, 
sellist täiuslikku, mis tuleb tema lõhnast, 
tema juustest, tema lähedusest, 
temast endast, temast temast temast temast, 
sellest tema türgi peikast ka, 

natuke tuleb lapsepõlv meelde ja sõbranna, 
keda ma ootasin, nagu õde
ja vanaema ütles, et tema mulle õde sünnitada ei saa
see tegi kurvaks

aga tema tuli ikka
tuli kõigest hoolimata
nii nagu mina tulin
kõigest kõigest hoolimata
olgu need mustlased 
surmaennustajad 
vähkkasvajate meenutusi 
ja lugusid ja mõtteid täis

olgu need abielurikkujad
ja need korralikud inimesed
ja need ülejäänud
olgu nad kuitahes palju kohal
ja armunud

kõik need pisut mittekorralikud
pisut kummalised pisut naljakad
tüdrukud meenutavad minu esimest õde
minu pikajuukselist blondiini
sealsamas muinasjutu lossides
kaskede vahel
kus suudlesime
armastust ja õnne
kaskesid ennast

ja mina mäletan oma esimest
õnneunenägu
mille eest sain koolis viie
süsimust lind müüs õnne
kutsudes kohale nii minu memme
kui taadi kui ema
viimased küll surnud,
aga mis siis
mis üldse 
kuidas

kas
saab surnutele õnne müümist keelata
mustal linnul

(nad kõik, need mustad linnud
 on alati inimesi kaasa viinud sinna)

ja mina ostsin kaa
suure tüki kaselehtedest õnne

ma ei suuda masenduda
sest inimesed on
nii nagu nad on
mitte alati ilusad
aga alati omad
omamad kui muidu


omamad kui kaselehed
mille eest unenäos maksta