terve linna olen läbi tuuland
et sind leida wifi
sind mu arm, mu kullake, mu kaunis
eile sitsisin ilusa kunstiteadlase või tudengiga kumus lugusid lugeda ja kirjutada.
huvitav, kasse õhtusöök vaaginatest võiks olla hea mõte, et korraldaks ükskord eestis ka näiteks kaasaaegse kunsti muuseumis, võiks ju olla.
nii nagu nemad usas 1972 - ilus, kutsuvad kokku näiteks kanal 2, tv 3, etv ja viivad otse uudiseetrisse, lisaks tillile ka vaaginad. või oleks see labane?
Judy Chicago taldrik! et tegeleks õige üle pika aja küsimusega, kuidas lapsed sünnivad ja kuidas neid üles kasvatada ja mida nendega üldse kõikides kõige hullemates tingimustes pihta hakata. (eihh, sis tuleks vist tsipa teistsuguseks kogu see kammaijaa keerata, abordijäänused õhtusööki sisse kirjutada ja juurde kirjutada, et kogu õhtusöögi hind on 19,99 eurot, nii nagu hetkel lastetoetus või sis lastepilastus on, uhh, mind ajab minu kurjus ise kaa vahel veidi üle vindi, aga õnneks mitte üle toomas vindi)emotsioonid on teravad ja tugevad, ma ei teagi millest, ah loomulikult tean, täna käisin kalamajas, sain tuttavaks jack russelli tõust koeraga, kel nimeks Ronja (ilus, uhke, haavamatult vaba loom) ja ma meeldisin talle, esialgu oli ta solvunud, kuri, et kuidas ma tungin oma silmadega tema silmadesse, aga ma vat teisiti ei osand, kui tungisin, ja tüdruk, tema perenaine meenutas mulle kohutavalt Evelinkat, tugevalt väljajoonistatud figuur ja näojooned, ma tunnen Evelinist nii puudust, aga pole hullu, ehk leian ma kuskilt selle raha, et Itaaliasse sõita. Tüdruk oli kena, nii hea, et sees läks soojaks.
eile vaatasin Artemisia Gentileschi (1593 - 1656) filmi esimesest kunstiajalukku kirjutatud naisest, väga võimas kuju, kuigi lahti oleks võind seda asja palju paremini mängida ja kirjutada, armastuslugu, mees-naine andmas tunnistusi sellest, et nad on õppimas tundma maailma, noor tüdruk, kes suudluse eest palub poisil endale poseerida, sest tal ei lubata teha ühtki pilti mehest, aga temale meeldib tukslev nahk ja jõud selle all, musklid, nii naistel kui meestel ja ta joonistab peenise niivõrd ehtsa, et sellest saab tema armastatu hukatus, tema lubamatus olla kunstnik
ja ometi ta on ja ta meenutab mulle mind ennast oma täitumatu uudishimuga, sooviga minna pinnast pinna alla, tukslevate lihasteni, mis panevad keha liikuma, veresoonteni välja, Agostino Tassi tema armastus räägib talle aga majadest, linnadest, kohtadest, kus elada ja elada nagu kõige täiuslikum olend üldse, õpetab teda nägema kujutluslikult enda ümbrust, kuigi Artemisia tahaks ainult luua pilte inimestest, nende suhtest ja suhtumisest
(kallis, kui mul sünnib kunagi tütar ja ta on sama kaunis kui sina, kallis, kas me tohime talle nimeks panna Artemisia, ma näen, kuidas ta pekslevatel luudel tõmbleb nooltest pungil noolepõu ja ta nägu, see on alati pisut higine, ta ei seisa paigal, ta peab püüdma ja looma ja pekslema, või kui seisab, siis ainult varandust kaitstes, nagu Cocteau "Kaunitaris ja koletises")
Jane Birkini eluloodraamat tuleks vist vaadata kõikidel seitsmekümnele läheneval inimesel, kes muudku tunnevad end süüdi ja halvasti ja ehk on neil ka õigus. lemmikmees oli loomulikult serge, kes surnuna kondas mööda tube ja ei pidand miskikski armastada kõiki plikasid, aga hoolis aint Charlottest. Kui palju kastikesi, mida lahti pakkida, kui palju süütunnet, kui palju hirmu. Kui tugev püüd lükata lõhkavalt eemale endast see mees, kellest sündis esimene tütar, see mees, kes pages oma vastutusest kaugele kaugele kaugele maale seitsmeteistaastase plikaga, meist eemale, meist ära. see valu on nii vahe ja nii tugev ja nii süüdistav, et ei luba enam lapsel oma isagi tundma õppida, sest ema keelab ära, sest talle on haiget tehtud, liiga palju liiga ja kui ta tuleb, see mees, siis tunneb Birkin, et ta ei taha, aga ta on süüdi, ta on olnud kurjus ja loonud seda, hirmust. tunne on, et ma saan temast aru, sest mul on umbes samasugune tunne, kui ma kd näen, seest läheb, läheb, läheb, läheb, keerab
nagu pussnuga
vastik on
minu pealkiri muide tuleb ühest väga huvitavast esseest kunsti kohta või õigemini ongi see esseepealkiri, tema hüpotees on, et kõige olulisem siin maailmas on alati otsida teist, sest nii kui sa seda teist ei otsi oma kaasas või inimestes sinu ümber, nii on nad surnud, ei muutu ja siis, siis pole sul midagi mõistlikku teha, sis ei saa sa argumenteerida ei enda ega teisi eksistentsi, ehkki hirmsasti tahaks. ja sis sis sa enam ei armastagi.
sellepärast on teistsugusus oluline või õigemini eluline.
ja ma tõesti tahaks, et keegi teeks KMSi luuletusest reklaami:
vaba tagasimakse
ja piiramatu limiit.
jagab tagantkäelakse
lahke käega bandiit.
(lk 25, luulekogus "Sureliku muuga")
mina lugesin algul et sureliku Muuga, nüüd jõudsin sureliku puuga vastu pead, täitsa selline klassikaline luulekogu. Aga just selle teksti tatoveeriks kõikidele majaseintele sellises mõnusas reklaamvormis nagu Barbara Kruger on üht teist teksti seintele tatoveerind
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar