19 juuni 2012

lullad hurmast

surma siidine käsi tõrkumatult seisab mu sees
kõigil
miks me teda niimoodi kardame
kuhu

kurbus keeldub uksest välja astumast, katab minu silmad kätega, ei luba vaadata mujale, olen tema meelest käitund valesti, ei ole vastu võtnud valu ega vahedust
mina rumal inimene otsin ikka lahendust
selmet päriselt tunda

ahastust

*
mu kallis, ma ei jõua seekord
jäin bussist maha
istusin pingile
kuulasin Edithi
ta naeratas omal
ilusal ja naiselikul moel
hing temast jäi kinni

hing kinni tema sõnadesse
mille tähendus polegi
nii oluline
aga kui ma mõtlen
Ljudale, kes laulab
teda teda teda teda
see venekeelne naine
kellest minul hing jääb

kinni

sis tuled sina meelde
mu kallis, ma ei jõua
aga ma tänan jumalat
et sa mind ootasid
et sa minuga olid
see päev
nüüd võid minna
kasvõi uuesti
kasvõi kinni

selgas selge

ma panin endale kampsuni selga
nii nagu inimesed ikka
imelik on panna
pandlaid ja kampsuneid ja 
südant

selleks et varjata
olematut dekolteed
või naeratust
või tundeid

või sõnade taga omaenda ogarust
teiste eest
see kõik on jälle selgas selge



Kommentaare ei ole: