Kuidagi tuleks päeva alata või maha salata? öelda, et seda ei olnud. Inimesed, eriti mina, me oleme imelikud, me algame iga päev, ja sis algab süütunne ka, selline olemasolemise süütunne ja või töötunne või veel midagi, kes me oleme, miks me oleme, kuidas me armastame, miks me armastame, keda, milleks, kuidas. Kaks aastat Nigeeriast on möödunud. Mina olen möödunud endast, pinda all pole, töö ainult, ainult töö. See tüdruk tuleb meelde, see meeletult väike ja küsimusi täis tüdruk ja kreeka juust ja tüümian ja see hommikune näopesu ja lootus, et võib-olla ma seekord polegi enda ees süüdi (tema ees ka, kes on mu mees olnud, on siiani ja seekord me räägime sellest mehest, keda ma kardan, ja kellega sõnade vahetamine on samasugune geeniustükk, nagu tuumalaeva ehitamine, mis mööda kosmost ringi lendaks). Aga äkki just olen. Kunagi ei või ju teada. Alles hiljem. Alles palju palju palju aastaid hiljem.
Miks?
Neithal: absurd sünnib seal, kus küsiva inimese vastas seisab vaikiv maailm.
Aken sulgus vaigistava kõlksatusega. Istusime põrandale ja vaatasime teineteisele otsa. Marko oli kidakeelne, ta ei olnud enam üldse kindel, et see, mis ma teen, on ikka hea ja normaalne või veel midagi, kellele seda üldse vaja oli, et mingi viieaastane plika üle terve mitmekordsete majade hoovi karjus: "Vait! Vait!"
Ma palusin ainult vaikust ja need tolgused seal all ei saanud ikka veel aru. Neil oli lõbus ja ilma minuta ja nad ei saanud ikka veel aru, et minul pidi ka lõbus olema ja kui mul ei olnud, hakkasin karjuma. Lihtne. Arusaadav. Teie ju mõistate mind.
"Sina mõistad mind!" küsisin Marko käest. Võib-olla mõistis. Kunagi ei või teada, kunagi ei või sellistes asjades kindel olla. Marko noogutas. Muidugi segasid nad meie lõunauinakut ka. Need kaks teismelist poissi seal all - selles suures naermiskihus.
Kus ema jäi? Poodi? Tööle? Vaikusse? Linnas, kuhu inimesed jäävad, kui nad ei taha naasta oma lõputult naiivsetesse ja kivistunud rollidesse. Mul oli vahel endast kohutavalt kahju. Täna ka.
Marko oli vait.
Poisid all ei karjunud enam ja minul polnud põhjust põrandalt tõusta ja karjuda - meil oli põhjust magada, aga see oli nii pagana tüütu, et õudne hakkas.
"Ma ei taha," sosistas Marko.
Miks? Miks pidi iga päev just sel kella ajal magama. Me kumbki ei teadnud. Ema ei tulnud. Poisid ei karjunud. Uni tulnud ka. Miks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar