Cave, cave Dominus videt!

kas kunst on eetiline?
pigem kas kunst on vastu võetud eetiliselt? kas inimesed suudavad seda üldse mõtestada nii, et kunst tuleb nende õuele, nendele kasuks, nendele maailma mõistmiseks? modernistlik mõte hakkab minus heietama oma lugu, oma põgusat ja täiuslikku olemisemaratoni. me elamegi muide minu jaoks kunstis, täielikus sümbolite ülekülluses, viimased kõrvetavad ennast teadvusse pideva talumatu mürana, kunst ongi see südametunnistus, kui me tahame, et ta seda oleks. ta on nagu kõrvalasuv inimene, kelle võib mõelda nii heaks kui halvaks, aga see kõik oleneb mõtlejast ja sellest, mis funktsiooni ta kunstile või ka muusikale või kirjandusele või luulele annab. luletada on vaja, valetada on vaja, peeglisse vaadata ja küsida, luulepeeglisse, pildipeeglisse, helipeeglisse - et küsida ja küsida ja veel kord küsida, kes oled sina, kessa seda vastu võtad, mis sinust niimoodi saab, või kes sinust niimoodi saab. hing kärab kinni ja lahti ja muugib ja muugib

eile küsisin Villem Tomiste käest, et mis tunne on, kui sa oled halvasti maja välja mõeld ja see on üles ehitet, ma mõtlen kõige keerulisem ongi vist arhitektidel, ma saan aru, et sa harjud ära igasuguste jubedustega, mis sa oled ehitanud või lasknud ehitada, aga sellegipoolest mõjuvad need jubedused jubedustena. et kui sa saaks nad maha võtta, sis kassa võtaks? või kas üldse on sellist tunnet, et on häbi, et selline asi sai ehitatud. ma mõtlen helitööd ei pea enam kunagi mängima, raamatut lugema, maali võib prügikasti visata, aga maja on ikkagi suhteliselt raske maha raiuda, majaga oled pidevalt mingis võimatus ühenduses, ühelt poolt seal elab keegi või on keegi, õppimises või töötamises, ühesõnaga see ei ole lihtsalt kunstiteos, vaid see on mingil tasandil kõikidest kunstiteostest ülemal - ta eksisteerib ka reaalselt inimese ellu puutuvana.

puuduta või ole puudutatud
liiguta või ole liigutatud

noh maja liigutab, puudutab meid kõiki.

eile küsis Professor, et miks ma nii palju enda eraelust kirjutan. noh, vaadake mul pole eraelu ja ilmselt ma sis nutan seda siin taga, nii nagu vanal heal ajal nutsid naised põllu peal lauleldes, et ennast on igal juhul vaja väljendada, oma valu, oma rõõmu, oma õnne, absoluutselt kõike

le monde est bon


kuna maailm tõepoolest on bon väga bon, lausa bonbon. isegi sis kui ta tegelikult ei ole, isegi sis kui blanche dubois jookseb sisse oma emotsionaalse ebastabiilsusega, oma kiindumusega (see iseloomustab meid kõiki tänapäeval) sümbolitesse, aga mitte reaalsetesse inimestesse, mitte reaalsesse paksusesse, inetusse ja nii edasi, ta lendab nagu tuvi, hapralt ja vahedalt, langedes iseenda püstitatud iha võrku

iha see on taltsutamatu mäng illussioonidega, sellest, kuidas asjad võiks, aga ooei nad ei pruugi seda mitte olla. iha ongi see, mis meid kutsub puutuma ja puudutatud olema. iha olla ihaldatud ja ihaldada ise.

aga armastus?

vahel on mul tunne, et ajan selle ihaga segi

magusat

sophiele

ikka võtaks

kui sa nii lahkelt

pakud

kõike võtaks

mehed on munnid

esialgu

kõike võtaks

kui lahkelt pakutakse

aga see läheb üle

ühel hetkel ei võtaks

kaotaks ära

poetaks kuhugi

aga ikka võtaks

võtaks südamesse ka

kui teisiti ei saa 

lohutust

alati tahetakse lohutust
ta küsib
kas ma tunnen talle kaasa
ei tunne
pole kunagi tundnud
ma tean

ta on luuletaja
ta saab alati hakkama
teda armastatakse igavesti
ka siis

kui ta enam ei luuleta
nii ei lohuta sinugi südant
otsid vaid suudlust ja

seda teist asja
mis teha