kui ma räägin
ja ma räägin kui ma vaikin
onu minu kõrval mumiseb
podiseva härjapõlvlasena
huvitav kas keelitab mu ka
talle kogu oma supi ära andma
sealsamas RRi seitsmendamal
korrusel ja päeval ja kõikidel
nendel vastikutel ja vähemvastikutel
hetkedel kui süda
jääb seisma
ja sis ma jään teda passima
nagu idiooti
kui ta kõlksatusega
rippuva pastaka alla kisub
koos selle alusega
millesse ta selle paneb
ja ei pane
ehh
aga tupsu rimbaud elab mingis omaisiklikus maailmas-mullis ja ma ei tea, kas see on nüüd väga kasulik või kasutu, et ma tema poole pöördun, mõttes ja ilma mõtteta, ta tundub samasugune nagu kõik minu kaasaegsed noored, ta kirjutab, ta loeb, võib-olla käib isegi tantsimas, kuigi teda on halvanud isiklik suhe oma isikliku abikaasmehega - kellega meist poleks seda suhet. noh minul ei ole, aga ei ole, sest mitte keegi ei taha mind või kui tahab, sis ma olen nii naiivselt paanikahoogudes, et see keegi kaob lihtsalt ära, olgu ta sis prints-poeet-poiss või kõike korraga
inimese elu on kummaline ja ilus
sellesse minna
sellest osa võtta
selleks osa saada
on tegelikult lihtsalt sammu küsimus
naeratuse küsimus
kõige muu küsimus
jaa
vanade kannete mõju all:
Troopiline lind, päev ja... | |
ja see ülemine on muide hra William
Baziotese (1912-1963) "Troopiline lind", valmis saand 1948. aastal
meerikamaal. väga nunnu autor muide, kelle olemasolust mai teadnudki,
aga ma nägin tema kükloopi ja lihtsalt armusin ära, aga kükloobi leiate
ise üles. Terve guugel käeulatuses, jumal teid võtku. koos
jeesusmariaga. ja Ilmar Raag ja võimalikult lühikesed lood, mida keegi enam jutustada ei oska: I lugu peab olema lühike seksisid II veel lühem tapeti ära noh umbes selline filmistsenaarium või nii. kõik tuttavad on californicationist sissevõet. Appi!!!! ja ohkuipalju teisi nimesid ja imesid ja inimesi. tee veel raadio lahti. mistahes kunstiteos peab sündima avastusena ütles Wassily Kandinsky (1866-1944) või iga ese kätkeb endas nähtavat kui ka nähtamatut arvas Pavel Filonov (1883-1941). (noored luuletajad omavahel) sõlmleme sellel sirgel kus vana-Alliksaar trummeldas traagelniite välja sõnade mitmekesisusest või kesisusest ootame last nagu mõnda hullumeelset imet suudleme maanteel huuled punaseks silmad ärevaks kehad vaieldavaks eksistentsikriisid massiteadvusele unustatuks oleme igavesti Walhallas noored ja seksikad galeeriorjana galeriides käin vales riides räägin Tamara Maunonenist ja oma klassivennast Stenist kulm kipras süda tõbine me alles jääme ka tuhande sekundi või aasta või sajandi pärast galeeriorjana infovõrgustikus võime olla ka sõnadevaheline tühik informatsioon seegi ei tule välja olgu Heidegger või Arendt või veel mõni nats või juut ma ei tule välja peale kuut sest minu raadios laulab Marju Kuut jälle miskit sõlmitut ja palmitut ja uut jalad mustad asfaldilkäigust süda täis verd ja hing mõtlemas motomeestest ja kehast mis igavesti noor elujõulisus puhtatõulisus kui printsess Diana või Wallis Simpson või veel mõni igavese armastuse ettur isegi James Bond olgu või võikalt blond kõrvutub ideaaliks ja sina, minu kallim, mees Mustast Laest saadki reaaliks millega kokku osta Swedbanki raha eest kolmkümmend aastat murune ja esinduslik pealinna eramaja sinu pärast võin hakata täiesti abielunaiseks igati elujõuliseks ja puhtatõuliseks triipkoodidest I triipkoodidest tehtud elu kondoomid ja pluus ja šampanja mis võrdlemisi vaikselt paikab täna üksindust kaksinduseks see ongi me elu triipkoodidest Samuel Colt sinu taskus ja vihmavari ja valu II nii hästi kui põrgulik Madonna ei tea keegi kuidas igavesti noor olla sest siis peaks tegema ennast triipkoodistatud tooteks igavesti sündivaks looteks kahju ei kellestki eelkõige endast nautida järjepanu noorust ja iha raamatukogus vanamees trepil plahvatab täna olen olnud ta armuke olgu või vaimusilmis kehastund Venuseks kes reetis vanamehe ajalehe saalile ja minul on kahju ja minul on kõik oma keha annaks ikkagi poisile kes lubas kahekümne aasta pärast ennast surnuks juua käpikud tüdruk käis linnas lumesadu sõrmed kui lilled lehvisid ilusates käpikutes poiss oli pakkund hoida ei oska heid käpikuid kadusid ära kadusid jälle järjepidevatesse sammudesse lumesajus emaks ei kõlba lapseks ei saa tüdruk käis linnas lumesadu silmad täis sära süda tahab lõhkeda päev päev olemise praktika öösel polnud und - kell kolm väljas jõlkumas jõudsin isegi Gustav Adolfi kooli juurde, käisin kiikumas, vaatasin hiinlastest paarikest, kes tiirles lilleaias ja mõtlesin, et pagan jah, teil on ju seal juba täispäev või kuidas, lugesin üht kirja, mille olin kogemata või tahtlikult sõbrale saatnud, vahel ma olengi liiga aus, liiga kohene, liiga korraga ja vahel ma kujutan ette, et kõik asjad mu ümber on, ja sis on mul selline hirm, selline jooksmise tunne, et õudne ja nutma ajab see kaa. olemise praktika ahjaa ja lõriseva koera tunne on kaa et hambad irevil ja vihane * laes lobeeliad klaasis Tuborg sõrmes katkematu pliiatsirida süda süda süda ole veel ühes tükis tunnen kui Beowulf oleks süütuse võtnud vere kummine lõhn ärritab sõõrmeid ja väge, mis võetud * valesti mõistetud õigesti öeldud lausetejada hommikutunnini ootasid mind suul järgmine õlu surusid vastu mu keha oma keha ja hinge mis kadund * justkui oleks oodanud luuletust lumivalge ja triibuline majade sahinas meeles see kõverate ja kõlavate pintslitõmmetega musta mehe nägu seest läheb soojaks ja ogaraks pisaraid ei ole öösel tõusin üles sulle ei helistand kuigi lebasin voodis ja muust kui sinust mõelda ei suutnud ärtu üheksa ärtu üheksa ärtu üheksa ääretu lillepõld kolme lumivalge hobusega elevant kõlgutab lonti sa ei ole see mees kes ei oskaks armastada ma miskipärast tean ülevõtmisemotsioon võtta võõraste emotsioone üle nagu elaks mõnes igaveses filmis jürka-mina mingis nigeeria kinos aasta tagasi - see aasta ainult üksi ja ükskord neljakesti - naine lapsega laps närviline naine hoolimatu ja kogu aeg karjub kord lapse, kord minu peale kannatamatu - kusmaolentunne rahuloluvaheltunne vahuloluvaheltunne linn, punase päikese puudutatud see päike võiks süüa kannibalistlikult kõiki keda näeb tahaks olla päiksest söödud miskipärast tahaks olla päikseline Liisa lõhkevate jalgadega tallata seda igavest linna mille valmimine on jäetudki igaveseks mõistatuseks Pärnu pisikesed majad Pärnu suured majad selles linnas tekib kohe arusaamine et ahah pisikestes majade rajoonis on hoopis teine tunne elada kui kõrgetes majades imelik valus vahe palju varemeid ja veremeid keset linna palju tühjust ja täiust palju küsimusi alati kui näen lagunevat maja küsin, et miks ta laguneb |
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar