kaisukarudest ja hoolimisest

Süüa pole
jah, pole
tegelikult pole juba tükimat aega olnud
aga see kõik tuleb sellest et raha pole ja raha on natuke nadi küsida
nii koduste kui ka muidu inimeste käest
lihtsalt
noh tegelikult on süüa: hunnikus tatart, natuke kardulat, tsipp makarone, kotike riisi, tsipp praepannile pantavat taimeõli,

poiss, jaa poiss või mis ma ajan, mees, ta ärkab alati kell seitse hommikul puhastab mu akna taga autot, kõmmutab ukse kinni ja pöörab auto ümber, nii, otse ukse ette, sis paneb ta ukse jälle kõmmuga kinni, jalutab tuppa, kutsub oma punapäise naise ja nõnda istuvad nad kahekesti autosse, et sõita viimase töö juurde. Ma ei tea kus naine töötab, arvestades pisut väljapeetud riietust võiks öelda, et mõnes korralikus sööklas või mõnes muus kohas, mine tea, äkki teenib isegi head raha, noh igal juhul paremat, kui mina, aga mees jälle ei teeni või äkki elavad nad üldse mujal, ja naine sõidab siia, et tööd teha. Mitte kunagi ei või teada. kummaline koht, kus elada. ühel õhtul hakkab vana mees karjuma kõva häälega appi appi appi appi ja keegi tõuseb ja läheb tema tuppa ja saadab sealt välja ilmselgelt joobes mehe, kuidas see joobes mees üldse vanamehe juurde minna võis. noor poiss, kes aitab ja käsib kaduda, võimalik, et aitaja on vanamehe vanglavalvurist sõber, kellega nad siin mõni päev tagasi ise viina võtsid. joobes kakerdaja resigneerub, nagu talle oleks liiga tehtud mitte vastupidi.

Tina Barney Family Commission with Snake, 2007

me kõik kanname endas kummalisi varje. Nad varieeruvad erinevates kontekstides, et valguslaik kumerdumas lumel või auraval asfaldil või hoopistükkis kuldsetel lehtedel ei anna päris võrdseid efekte ei fotoläätses ega ka mitte elus.

mu kunagine hea sõber ilmub leti taha ja ma vaatan tema suuri karuseid pruune silmi, jimmy-mõmmi-märt, tema kingit pisike karu asub ikka veel kuskil riiuli peal. see on osake minu ajaloost. äkki tuleks kõik need asjad, mis on kunagi kuulunud kellelegi või mis on kunagi kingitud, ära visata ja lihtsalt unustada, unustada, unustada absoluutselt kõike ja kõiki, aga ma ei tea, ma ei ole siiani suutnud, sest alati on tunne, et nii kui keegi ära läheb, on keegi surnud, ja võib-olla on ka, tema roll ei saa ju edasi kesta koleda surnud kestana.

täna hommikul näen väikest tüdrukut, blondi mulle vastu jooksmas ta ema ja isa kallistavad. mees on rõõmus, vahva, kirglik, punases, nagu JR. Ta on see kuulus MK. See teine kuulus MK, sealtsamast UMi filmist, see ilus noor naine, kes on tihti minule poes tere öelnud, suurte hallide ülinaiselike ja õrnade silmadega, kellel on juba tütar, aga seda väikest ma pole veel näinud.

Anna issile musi Anna issile musi Anna issile musi

jaa anna issile musi

miks sa issile musi ei anna

väike tüdruk ehmatab, pöördub ümber ja annab, sest see on osa temast, osa tema rollist. ühel hetkel muutub see automaatseks.

laps

ootamise maagia
kreetile

mida kõike
keda kõike
kui kaua
kus
oodatakse

väike tüdruk
ootab oma head sõpra
kõlgutab jalgu
kodus leentooli peal
ja ootab

ja sõber tuleb
tal on vuntsid ja nina
ja samasugune
pöörane kujutlusvõime
nagu temal, nagu temal
otsmik ja nina
nagu temal, nagu temal
ja väike tüdruk küsib vahel

et kas sõber on äkki isa
vale küsimus või õige

vahel täpselt samad küsimused
kõikide inimeste kohta

et kas see on nüüd nii oma inimene
ja äkki
ei ole

sõbranna, kui on ära kuulanud mu mure JRi kohta ütleb, et ma peaks inimestel vahet tegema, kes minust hoolivad ja kes mitte. Lollakas asi, et ei tee, hirmus asi, et ei oska. I ütleb selle peale, et natuke raske on vahet teha. Mina ei oska seda öelda. ütlen, et elu on elu, ja inimesed hoolivad erinevalt ja näitavad oma hoolimist erinevalt välja ja sellega tuleb arvestada ja kui mulle ei meeldi miski seda sõnastada. Viimast on muidugimõista raske. sellest tulevad konfliktid, sest kõige hullem on alati see süüdistus, et mind ei armastata piisavalt või see tunne, et minuga ei arvestata piisavalt. Sellest need geiliikumised ja muu. Ja muide, meile on alati antud piiratud aeg, piiratud energiahulk, mida kulutada armastamise otsimisel ja armastamisel. see on eluaeg. ja see on mõnes mõttes tohutult lühike.

K luulekogu selgineb peale nominentide õhtut. Tobe on arvustuste puhul see, et keegi ei viitsi temaga tegelikult tegelda. noh võrreldakse siin kõigiga, aga tema ei taha ju võrdlust (või tahab?), ta teab seda isegi, et ta oskab luuletada, ta tahab tõlgendust, vähemalt ühte ja vägagi ilusat. noh, loodame, et EPLis on midagi paremat ilmunud või ilmub hoopistükkis Sirbis. Kruusa luule oli vahva, kuigi mäng, mäng, mäng - oli selles kõiges ometi, nagu ka õilsus.

ahjaa
kirjutan ma nii palju
sest üks tüüp ütles, et talle meeldib
pole ju siin midagi

minu katkikäristatud sinised püksid tänahommikul
kahju oli, nad olid mind pea kaks aastat teenind
minu leti pealt leitud säravate siniste kristallidega nööp
ju siis kukkus kellelgi eest
pisikene paberist nukk, mille surun aegajalt oma tööarvuti ekraanile, et oleks lõbusam
minu head kolleegid, kellel on omad pisikesed ja siiski paljuütlevad mured
ja veel midagi

mitte midagi ei ole tegelikult

ja poogna puhul muutub see juba üsna omanäoliseks, kuidas kogu ma rollimängude variatiivsus sõnastub arvustustes, näiteks

lugusid kaisukarudest
transmissionile

eks nad saa
karvatud kaa
kui oleksin
kasukaihaldaja võtaks
selle kaisukaru kasuka
soe ja pehme

mõned inimesed on
mõned karud on kaa
aga nii hellad
et neile on võimatu
liiga teha

ja nemad
sama suutmatud
liiga tegema

isegi kui vahel
proovivad
ei tule välja

-------
selle luuletusega tuleb meelde T, kes mul ei eile külas käis. teadku, ma hoian teda alles.