roald dahli veiklev sinu moodi aurab ikka veel narivoodil, üle pika aja puhastasin pisut pesemata nõusid
arvastavasti tuleb hakata järgmisel kuul natuke maailmaränduriks
hing kripeldab
töö juures on kummaline
midagi peab muutuma
kaardid viskavad kümneid ja ässasid
(äsasid äsasid mulle ära, ära arva, et ma seda ära ei unusta)
meeleolu on kah
tead, tegelt mulle meeldis kõige rohkem hra Toomas Vint - ta oli nii mõnusalt muhe ja armas ja see, kuidas ta Olle Laulit kiitis, vaju või näost ära, kui oled Lauli. P ütles, et tema ei usu sellesse teksti, mina jällegi arvan, et peaks nagu uskuma või midagi, kui ma seda ei tee, sis ilmselt juhtub midagi, mida ei peaks juhtuma, aga mine sa tea, äkki ei pea alati uskuma muhedaid vanamehi, kes räägivad sellest kuidas nad tärpentiniga prantslaste ees ühe tagumiku teksastest puhtaks tegid ja oi kuidas see vaesele Heinz Valgule rõõmu valmistas.
*
Jaa, aga
Tänane tööpäev on nurjatult jube. Proua, keda ma arvatavasti edaspidi nimetan jäärapäiseks, mul on võimalik ju seesuguseid andmeid kontrollida kuskilt kohtadest, ja tema jäärapäisusest saan ma aru, saan aru, sest ma ise olen samasugune. Lähedust jälestan, vähemasti väliselt, kogu aeg pean lõõpivalt rääkima, et majas poleks vaikust ja inimestest tüdinen ka sama kiiresti ja sama jäledalt kui nemad minust. Ja see naine käib lihtsalt nondel hetkedel, kui ma leti taga seisan, täna käis ka ja lubas minu peale kaevata, vaatas asjalikult nimesilti ja õiendas minuga, nagu hullloom, aga mitte ainult minuga. mingid süsteemid, mingid arvutid, mingid...
kuidagi totakas tundub kliendile seletada, et punane hind ja valge hind ja kas võtab maha või ei võta, et nagu püsikliendi soodustust või nii. jama eks ole. ja kui lõpuks tädi ütleb, et kogu ta elu sisuks ongi pidevalt õiendada hindade pärast (viie protsendi pärast näiteks meie poes) kõikides poodides, sis ma nähvangi, nagu kõige lollakas, noh minu jaoks see ei probleem, sest ma ei ole täiskasvanud, mul pole lapsi ega lapselapsi, mul pole mai tea salaalkoholismi, viha, et mul pole lapsi ega lapselapsi, ja mul on tegelikult häbi, et ma ütlen korraga, et ja ma tõesti ütlen korraga, et jah ma teen seda õige kurjalt, õige koheselt, et käigu sis kõik poed läbi, kui see ongi tema probleem.
Kas on? mis on? miks on probleem?
Noh oleks võind viisakas olla ja öelda, et palun vabandust ja ma ütlesingi, aga tema hakkas meid comarketi ja prisma ja nii edasi kohtadega võrdlema, kus ta ilmselt on alaline kaebaja ja ma mingis mõttes mõistan ja samas, võib-olla ei mõista ka. Võib-olla minu mustas laes käimine on samasugune haiglane kaeblemine, et... Kurat mis puudutab meessugu, sis ma olen haiglane kaebleja. ohhh...
Peale tädi tuleb mees, purjus kui tinavile ja küsib tükk aega naisele eestikeelset "Amadeust" ja ma ütlen, et pole, sis käsib otsida Greenawayd, noh toksin wikipediassse ja ta seletab ja seletab ja seletab, kuidas poes peaks müüdama rohkem originaalset ja head filmi, et süveneda detailidesse, et mõtestada pilti jne, korraga mulle jõuab kohale, et ma ei saa seda vaest meest aidata, mitte millegagi, ainult kuulamisega.
võib-olla peaks tädi ka lihtsalt kuulama, aga mida ma kuulan, mida? mismoodi? miski temas meenutab minu enda jäikust, suutmatust muutuda teatud olukordades haavatavaks ja seetõttu inimestele andestada, ma ei ole, oh ei ma ei ole ju... kõik on kuidagi läbini nagu mõnes lollakas filmis märilinist või võssotskist või veel mõnest joy divisionist või veel millestki - kõik on kuidagi andestamatult valesti, valesti jah...
onu ütleb, et ta ei tahtki filmi, et ta tahtis ainult rääkida, ulatab käe üle leti ja nimetab oma eesnime, pigistab mu kätt, unustan öelda, et olen Katrina, see seisab mu sildil niigi, nagu see seisab sildil ka selleks, et minu peale kaevata, tädi ajus seisab nüüd, et olgu see viimane kord, kui mingi plikanärakas nähvabb talle, aga ma nähvan ilmselgelt sellepärast et midagi temas on HEAD
sest muidu ma ju ei ootaks temast head
aga päeva lõpuks näen ma välja selline nagu Diane Arbus seda kujutab:
Diane Arbus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar