jaa
eile ei olnud
lihtsalt seismise päev - poiss, võib-olla see väike üdini kõõrdissilmne poiss meenutab mulle veerandsekundiks ennast ja siis, selles toimubki see pisikene plõnks, et kus ma päriselt kaa püüan aru saada inimestest ja endast inimeste keskel, aga vahel ja see võtab hinge kinni, ei saa. ei tahagi, minu tunded on olulisemad ja siis on mul paganama häbi ka. Naljakas ja totakas ja veel midagi. Ahetkusma käisin. Kuskil ma ei käinud, igal pool kogu aeg. Leti taga ja ees. MK rääkis JRist ja KRist. Halba ei rääkind. Ma ei kujuta tegelikult absoluutselt ettegi, et see poiss oskaks midagi halba rääkida kellestki. Kõik on head ja ilusad ja targad ja mina, kes ma ootan seda geeniust valge laua taga olen kaa, hea ja tark ja totakas - kogu oma inimlikkuses, ka siis kui ma kukun narivoodilt alla ja leban keset tuba teades, et nii tagumik kui ka käsivars on homme või sis ülehomme sinised ja ma peaks ennast häbenema või neid kehaosi, aga ma ei häbene.
poiss seisab wcs püksid põlvedele lükatud, ta käib esimeses klassis ja jagab minuga seda ühiselamuslikkust, ta unustas wc ukse sulgeda, unustas, et vahel mõned tädid, temast kakskend või enam vanemad, tulevad eikuskilt kell seitse hommikul pissile. ma ehmatan ära, lükkan ukse kinni ja lähen oma narivoodile, kust kardan samasuguse krapsakusega alla kukkuda, nagu eile või üleeile või üldse.
kui ma räägin Marilynist, ei julge ükski tüdruk vaidlema hakata, midagi ei julge, seisab, vaikib, vahib suurte kahvatute silmadega minule otsa ja ütleb, et oli jah tore. oli. ei vaidle minagi vastu. Miks peaks?
täna ei ole see päev. Ma mõtlen, vaidlemise päev, või kindlustunde päev. Ma näen Magnuse ilusaid lokkis juukseid, mustad või tumepruunid nagu minul. Ta seisab minu ja Linda poole seljaga, ta on kuri, ta on nii kuri, et ma kuulen otse tema kuklakarvadest, neid on meeletult vähe ja need pärlendavad päiksekullas, kuidas ta vihkab hetkel kõike ja kõiki ja siis kui ta ümber pöördub, on ta jällegi kohutavalt rõõmus, kohutavalt õnnelik, kohutavalt jne.
Linda ja mina võtame ta oma embusse. Hoolimata tema vihast. Keegi peab ju. Viha võib vahel õigustatudki olla. Küsimus: kas sa ikka armastad mind, on kah õigustatud, vingutud, alal hoitud, välja karjatatud ja selle kaudu saanud endale uue koha meie kolme vahel. Ma olen Magnuse ema.
Olin.
Aga sellest mõni teine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar