unenäosegane
täna ma käisin katsetel
ma olen nii segaduses
ma pole tükk aega nii segaduses olnud
ma pole tundnud seda
kuidas ma astun välja iseendast ja ka seda pole ma tundnud, et mul on teatud tegelastest nii kahju, et hirmus hakkab endast, noh hra raudsepale ma muidugi ei meeldind, minusugused ei oska ju olla, minusugused
miks ma suudan ennast alati panna nendesse rollidesse, kus inimesed jäävad jällegi millestki ilma
millest? kellest? kuidas?
ma lasin neil oma monoloogi lugeda, ma lasen alati inimestel süveneda sellesse varjulisemasse, kaduvamasse, kadunumasse, aga ma ise olen alati segaduses, ehmunud, täiesti koletuslikult paanikas, seal ta sis seisab, see vana naine, vana, vana, vana ja ma tahan nutta, nagu ma tahan nutta ka Ernst Enno pärast, mis mul viga on, miks nad teevad mulle haiget, miks tema teeb mulle haiget
kurat küll Rimbaud, kuidas sind alles vaja on
vaja on
mis minuga toimub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar