Simone sinu auks - vanakooli mehed
Vanakooli mees - hra Mario Vargas Llosa (1936). Kummaline, kuidas
selline veider äratundmismekk tekib: mida sa elult tahad, Katrina? Mida?
Armastust? Õnne? Mida see endast kujutab? Armastus? Õnn? Jah, ma olen
tükk tükk aega tegelenud sellega, et ma ei taha ei armastust ega õnne,
et palju lihtsam on tahta eesti kirjandust ja luulet ja kirjutamist
(mida ma ka ju tegelikult ei taha, niimoodi korralikult, nagu hra K).
Samas, kas neid asju on üldse niisama ilma armastuseta mõtet tahta. Nagu
ka jaapani keelt, mida ma tegelikult ei taha ju jaapani keele, vaid
tema pärast. Jah, tal on nimi ja tegumood, mis mulle meeldib, kuigi enam
ei tahaks ma teda oma meheks, aga sellegipoolest on ta mulle jaapani
keele andnud ja see on ilus.
Vanakooli mees ja tema kaunis kõne sügiseses Stockholmis peaaegu aasta
tagasi ja viide või vihje sellele, miks ma tegelikult kardan saada ühe
kirjaniku-luuletaja, just selle tõelise kirjaniku-luuletaja naiseks (ja
arvatavasti ma ei saagi), on selles imeilusas tekstis kirjas 45 aastat
abielu ühe ja sama naisega, kes ütleb oma mehele rahulikult, et Mario,
sa ju ei oska mitte midagi nii hästi kui kirjutamist. See on ühteaegu
kohutavalt ilus, kui ka hirmus perspektiiv. Silme alt jookseb ikka veel
läbi see võimalus, et ma suren kolmekümneselt või neljakümneselt
mingisse tõesti nõmedasse haigusse ja minu elust võõrdunud mees või
naine püüab meeleheitlikult toime tulla meie ühiste lastega ja ei tule.
Ainuüksi see mõte hirmutab mind eemale, aga noh kui ühel hetkel peab,
siis peab. Ära ei saa.
Ja täna muide sain ideaalselt aru, kui õudne on saada kirju väikeste algustähtedega.
Ja üleval on pilt Grant Woodi "Ameerika gootikast", mis mu aju siiani
häirib ja sel olla ei lase. Jah, kui ma eile pooljuhuslikult oma häädele
kolleegidele töö juures seda kena juttu Siinai Katariinast rääkisin,
kelle järgi ma muide nime olen saanud, ja jutt muide polnud sugugi kena,
jutt oli jube, rääkisin. No ega see kedagi eriti õnnelikuks ei tee, et
tema valikud (antud juhul kõige rikkam, kuulsam ja ilusam mees maailmas
ehk Jeesus) panevad tema ekskallimat tema keha miljoniks tükiks
piinarattal tõmbama. Väljaarvatud tõelisi märtreid ja kannatajaid, kes
põhjendavad oma olemist sellega, et nad armastavad Jumalat, Jeesust. Ja
mina ka, uskuge mind armastasin kaheksaaastaselt niimoodi Jumalat, et
tõesõna tahtsin saada nunnaks ja Katarina ehk sis Jekateriina tol
hetkel, oli selles osas kohutavalt inspireeriv. Isa oli tol hetkel
paanikas, et tema tütrest ei kasvagi eriti normaalset naist - noh, ega
ei kasvanudki, nagu ma ütlesin: ma ei tahtnud saada õnnelikuks
pereemaks, aga milleks mul veel saada. Athenaks? Jah, Zeus suutis
sünnitada igasugu naisi, meeste tarbeks. Ainult Athena, see, kelle Zeus
Metisega oli saanud, see ei olnud meeste jaoks. See isegi tegi ühe noore
mehe pimedaks, kui too oli teda alasti suplemas näinud. Mingi osa
müüdist vihjab, et Athena oli ujumas käinud poisi emaga, keda ta
meeletult armastas. Aga vahi: graatsiad, muusad, hoorid ja moirad. Küll
meeste, küll naiste jaoks. Kuigi mind inspeerivad noored mehed ikka
kümneid ja kümneid kordi enam, kui noored naised. Ja see Grant Woodi
pilt see homokunstniku pilt lihtsalt inspireerib ka või noh ajab
segaseks olemise. Ma ei suuda sellele kuidagi reageerida. Midagi on
valesti, kui ma sellele mõtlen. Jah, pildil on mitte mees naisega, vaid
isa tütrega. Taustaks see pooleuroopa - ameerika gootika - ja vigel, mis
nagu osutaks meie suunas. Et vaadake inimesed!!! Vaadake!!!!
Teie, kes te ei ole kristlased, ei usu oma isasse!!! Ja vigel pole ju
mitte midagi muud kui kena vihje: kuradile. Ehk isegi minu silmis
viljakusele, töökusele. Pilt on tehtud 1930. Grant Wood (1891-1942)
sõnastas mehelikkust, üritas olla ise ülimalt mehelik ja põrkus
järjepidevalt omaenda seksuaalsusel tagasi. Selles pildis - võib rääkida
nii mehelikkusest kui ka seda toetavast naiselikkusest, mis muide
tundub nii jube. Just see teadmine, et see on tütar ja mitte naine -
teeb sellest pildist õõvastava võrdkuju - see on see Athena, kes aitab
oma isal maailma luua, kes ei lahku tegelikult kunagi oma isakodust,
sest ta ei armasta kedagi peale oma isa. Ja kui järgi mõelda, siis 1993.
aastal polnudki mul ju isa või noh vähemasti ei tohtinud ma teda
niimoodi nimetada. Aga see kristlik isa - see, kes mind lakkas
armastamast viis aastat hiljem, sest ma sain endale naisetunnused,
järelikult ka naiseihad ja roojasuse, mis sellega kaasas käib - läks
ära. See kristlik isa on üsna jõhker ja julm, sest ta obsorbeerib su
endasse ja teeb sinu välmetest sinu kõige suuremad vaenlased. Teeb
sinust ka endale kõige suurema vaenlase, kui sa just pole see Athena,
kes lahkub oma kodust, et olla igavesti noor ja igavesti armastatud ja
ihaldatud, aga mitte kunagi saavutatud ja saadud. Olla elurõõmus ja
õnnelik, aga mitte kunagi täielikult kellegi oma.
Muide Sigur Rosi video, kus kaks poissi on armunud, see algab
poeetiliselt. Üks poiss liigutab taeva poole kaht nukku ja vaatab ja
vaatab ja vaatab ja mõtleb ja mõtleb: nendele kummalistele hommikutele,
kui ema on ärganud, aga ema ju ei ole enam, ja teinud seda head
herkulaputru, aga ema ju ikka veel ei ole. Nüüd on õppinud poiss seda
ise tegema, putru ma mõtlen. Ja nüüd mängib ta nukkudega, sest puder on
söödud ja päev on alanud ja tema selja taga on tema parim sõber, parim
parim parim - kõige parem, mis juhtuda sai. Tema püüab kala. Tema pilk
on hõbedasel särjel, mis veest välja tuleb. Selle nukkudega mängiva
poisi isa tuleb ja viskab kaks nukku vette, vihaselt, keelduvalt ja
keelavalt. Ta ei saa aru unistustest ega armastusest või vähemalt ta
taha saada aru praegu nendest nukkudest, mis sümboliseerivad tema jaoks
NAIST, aga tema poeg ei ole ju NAINE. Naine on nõrk, naine on rumal,
naine oskab hoida ainult lapsi ja keeta putru. No heal juhul oskab ta
kangast kududa ja lehma lüpsta, aga midagi muud ta ei oska. See lugu
lõikab lahti mehe ja tema hirmud, äkki on ta ise kunagi sedasama teinud
ja sis on ta välja naerdud ja nüüd ta näeb seda oma pojas ja tal on
kohutav hirm, et nad teevad temaga samamoodi. Ei tohi!!! Ei tohi! Nukud
visatakse vette. Teine poiss toob nad tagasi enne jalgpallimatši, kus
peale edukat väravat suudeldakse. See on nii ilus. Lihtsalt suurepärane.
Armastagem, ehkki see on kuradi raske.
Valentine ja mu kallis La Belle
Naised - loomulikult, lõplikult, igavlikult, igavesed jne jne jne. See
on kummaline tunne - olla naissoost, olla üldse see, kes ma olen ja
uurida seda just teatud perspektiividest lähtudes. Freud kupatas meie
ihulikkuse - puudulikkuseks, ja oh kui tore oli lugeda ühe oma
meestuttava teksti, mis kilgendas otse julmalt selle poole, et naine
olla oleks häbitu. Eks ta tegelikult olegi üsna roojane asi, see naiseks
olemine. Ütleme nii, et mina sain sellest aru kuskil
kolmeteistaastaselt, sis vist hakkasid poisid meeldima. Poisid, kes olid
alati olnud kõige vingemad võitluskaaslased, kellega julges Mädamuna
mängida ja onne ehitada ja joodikut ka, see viimane oli eriti äge mäng,
tõin kannuga vett kodu lähedal asuvast vannist ja pildusin poiste turja,
kes oma jalgratastega mööda sõitsid, ise aga karjusin üle terve Raudtee
tänava: "Õlut! Õlut!" - vale puha, et mulle pole pahad ja joodikad
poisid kunagi meeldinud, ikka on meeldinud, lausa palju on meeldinud.
Igal juhul see naise teema, see hakkas häirima. Karen Blixeni raamatust
leidsin 20. sajandi alguse kõige vuajeristlikuma ja esialgsema Marilyn
Monroe - oo naine, sa naiste jumal või noh tegelikult meeste jumal. See
imekaunis La Belle Otero, kelle isikus ilmselt leian midagi, mida on
võimatu sõnastada ja seostada minuks olemisega, selles ongi see, mis
teeb Naisest ohtliku. See, mida ma tegelikult kõige rohkem siin maailmas
kartnud olen, see, mille eest mungad kõrbe pagesid, aga mis neid sama
jõhkralt ja himukalt taga ajas, SEE. La Belle Otera oli päris vaesunud
perekonnast ja töötas juba kümneaastaselt ühes vanas aegund mõisas
teenijannana, omades juba siis siiralt rohkem vorme, kui mõni turjakama
väljanägemisega naine. La Belle´i nimi polnud loomulikult La Belle,
selle leiutas ta endale hiljem. Igal juhul julgesid julmad mehed ta
vägistada, kuid mitte võtta temalt tema elujanu, kuigi võtsid viljakuse.
Selles naises kees kõiki tundeid ja märke olemasolust - 20. sajandi
künnisel. Oojaa... Historitsistid, Freud - küsimus seksuaalsuse järele,
mida kõik piinarikkalt ja viktoriaanlikult eitasid/jaatasid oma juhmis
eituses. Just sellel ajal saavad sündida kõige julmemad ja kõige
hirmsamad armastuslood. Just sellel ajal, kui Albert Tirrell lõikab maha
kauni kurtisaani pea habemenoaga, sest pole võimeline toda mitte
kellegagi jagama. See ilu on aga nii hukatuslik, et on sundinud enne
seda julmust maha jätma oma naise, oma lapsed, kõik, et ainult olla koos
TEMAGA. TE-MA-GA. Vahel kui ma K luuletusi loen, keerab ära küll,
keerab täiesti segi, pea peale. Ta usub täpselt samasuguse julma ja
juhmi andumusega Ilusse ja mis seal salata Seksuaalsusse, mis siis et ta
vahel vastupidist väidab. See teebki temast vanakooli mehe,
muinasjuttudesse uskuva mehe ja muinasjutte loova mehe. Ja La Belle -
näitleja, tantsija, kurtisaan - La Belle, see naine, kes teadis väga
hästi oma väärtust ja pani mehi endaga koos olemise eest maksma
miljoneid ja miljoneid franke, naelsterlingeid, rublasid - jaa Serbia
kuningad, Monaco Albert I, vene vürstid, Edward VII, Hispaania kuningad.
Et ainult olla selle daamiga, sest tema valdas kõige kauneimat kunsti
kaunite kunstide seas - ILU. Tervelt kuus meest suutsid ennast tema
pärast maha tappa. Oli see alles naine.
(ja mina, mina mõtlen ikka veel, et kuidas naised saavad nii reeturlikud olla? või on see tõesti ainult nende keha?)
jaa ja sellele naisele järgneb see naine Valentine de Saint-Point
(1875-1953). Tema 11. jaanuaril 1913. aastal Milanos välja hõigatud
Futuristlik Lihahimu Manifest. Ma tõepoolest ei oska seda paremini eesti
keelde panna, sest Iha kõlab liiga kuivalt ja liiga peenelt.
Saint-Point on aga midagi julma, jõhkrat, miskipärast, minu jaoks ja
samas ei ole ka, lihahimu on lihtsalt sõna, mis keerdudes välja
piibellikust tõlgendusest saab täiesti uue tähenduse ja ei ole enam nii
õõvastav. Jah, tegelikult ei saagi see olla iha, sest ihal on palju
laiem tähendusmaht ja seda ei saa võtta piibelliku sõnana. Aga just
sellega kontakteerub tegelikult Saint-Point kõige tugevamalt. Ikkagi üks
kena viis lõpetamaks vana diskursust - piiblit, mida juba hra Freud
lõhkuma on hakand veel vanema diskursusega kreeka mütoloogia kaudu
sõnastatud seksuaalsusega.
*
Kunst ja sõda on sensuaalsuse suured manifestatsioonid - lihahimu on nende õis.
Lihahimu, kui vaadelda seda ilma moraalse eelarvamuseta ja osana elu essentsiaalsest dünaamikast, on meeletu jõud.
Lihahimu on loomine.
*
Seda kõike räägitakse 20. sajandi alguses, aasta enne Esimest
maailmasõda, Itaalias. Pean veel mõtlema, miks ma selle siia kirja tahan
panna. Aga enne seda vaadake kui ilus on see Rodini ja Munchi muusa.
L´amour est simple
Vanade armastusfilmide mõnus ja ihar pale pleegitab juuksed süsimustaks,
ei tahagi lahkuda arvuti tagant. Kuidas? Te ei teagi Baptiste`i ja
Garance armastuslugu. "Pariidisilaste" (1945 "L´Enfante du Paradise")
imeilusat kõuehäält tõusmas peade kohale. Kas teie ei teagi, kuidas
Baptiste oma pantomiimiga päästis ära Garance´i vanglast? Kuidas te siis
ei tea? Juba Charles Baudelaire (1821-1867), rääkimata tema
lemmikluuletajast Prantsusmaal Theophile Gautierist (1811-1872) - nad
kõik armastasid Baptiste´i.
Ja mina tahtsin teile kirjutada nelikümmend-kolmkümmend aastat enne
filmi Milanos Lihahimu manifesti karjuvast Valentine´ist. Ei ma
kirjutan. Lihtsalt ma praegu püüan ennast terve päev kokku võtta. See
pilt jookseb ikka veel silme eest läbi, see on osa minuks olemisest, see
on laul, see on sõna, see on valu ja see on kurbus:
L´amour est simple.
L´amour est simple.
L´amour est simple
.
Arletty (1898-1992) ja Jean-Louis Barroult (1910-1994).
Pantomiimikuningas Baptiste armub ära imekaunisse orbu Garance´i, kes ei
oska oma eluga midagi peale hakata, ei oska isegi Baptiste´i vastu
armastada. Sattudes tänu oma vaimustavale ilule järjekordsesse
sundseisu, kus teda süüdistatakse raharöövis, ulatab ta politseinikele
ühe oma rikka ja mõjuvõimsa austaja visiitkaardi. Too päästab neiu, aga
allutab omaenda armukeseks. Lisaks pantomiimikuningale, on vaesesse orbu
armunud meistervargast röövel ning kergatsist näitleja ja loomulikult
see dändist krahv, kelle visiitkaart tilpneb Garance´i varrukas.
Kummaline, kui kaunis ja eluline ja miskipärast reaalne tundub see
muinasjutt. Lõpeb kurvalt jah, aga nii ilus. Peas käib kogu aeg läbi see
lause:
L´amour est simple.
L´amour est simple.
L´amour est simple.
Ja ülejäänud lausejäägid, mida ma ei oska prantsuse keeli kirjutada, kirjutan eesti keeli:
Baptiste Garance´ile: Unistused, elu - need on ju üks ja sama.
Tänavagängster: Ma ei ole julm. Ma olen loogiline.
Tänavagängster näitlejate kohta: Nad on kõik inimesed ja nad pole ükski inimene.
Baptiste´i naine oma mehele, kui on tabanud teda Garance´iga hotellist: Ma ei karda kannatusi. Kõik kannatavad.
Baptiste´i naine Baptiste´ist: Kuutõbine katusel.
*
Tegelikult tekitab kõige rohkem äratundmisrõõmu Garance - noh, mis seal
salata, midagi temas on, midagi, mis teeb lõputult kurvaks. Ta on ilus,
hea ja tark - ja kõige selle juures pole ta isegi femme fatale. Ma ei
ütleks, et ingel, ooei, selleks on ta liiga lihalik ja liiga teadlik oma
puudustest. Jah, nii ta ütleb Baptiste´ile: "Ma ei oska midagi teha,
ausõna. Tööd kindlasti mitte." Noh, aga ilus olla, seesama, mis minu
eelmise postituse La Belle Otare oskas, seda oskab. Ka teatris saab ta
tööle tänu oma ilule. Mu isa on kunagi rääkinud, kuidas ilu muudab
maailma, päästab selle, või noh inspireerib mehi looma. ILUS NOOR NAINE.
Ma ei tea, kas ka mind. Loomulikult on see tavateadvus, mingisugune
täiesti hullumeelne trikk meie ajus, mis lubab, et see inimene on
igavene, igavesti ja sis lõpuks avastame, kuidas me peame enda kallal
rabama, et tema oleks igavene. See on täiesti hämmastav. Armastus on
tõesti lihtne: tee nii, et sa ei peaks tundma häbi valet värvi riiete,
rumaluse või räpakuse pärast, tee nii, et teine saaks aru, et tema
pärast, sa ei joo, sa ei tee endale liiga, sa ei luba ennast ära tappa.
Tee nii! Aga see on pagana raske.
Imelik on see, et Baptiste ei vaja kellegi armastust, isegi mitte
hoolitsust, kuigi ta usub kogu hingest, et vajab Garance´i. Tegelikult
täidab tema elu pantomiim, Pierrot, tema suur ja soe kujutlusvõime.
Garance´i on vaja ainult selleks, et kujutlusvõime veelgi enam lõkkele
puhuda või siis äkki tabada ennast reaalse-lihaliku inimesena, kes
kannab tõelise armastuse puudumise või lähedaloleku valu.
*
Ma enam ei julge Kumu raamatukokku minna, sest peale seda on võimatu
arvuti tagant lahkuda, kuna kõik huvitavad kunstnikud kunstiajakirjadest
lihtsalt kisuvad kirega kaasa youtubest ja googlest taga otsima,
teoseid, lauseid, naeratusi. Enesesõnastus praeguses kontekstis - võimas
ja võimetu ühteaegu.
Amor vacui
midagi minus on. Jah, nagu kõigis inimestes - lõhkemas, paljunemas,
jultunumat mängu mängimas. Midagi, millele ma ei oska nime anda, mis
lihtsalt on. Ma märkan seda olukordades, kus ma vanasti oleks
reageerinud mingi üllatava poolehoiuga, soojusega, aga praegu, kogu aeg
tuleb otsekui mask pähe visata, et mitte omaenda kurjust teistesse
paisata, aga see paiskub ikkagi. See on jõhker, talumatu, igasse otsa
teadlik.
Ma seisan leti taga.
Ahjaa, ma seisan alati leti taga. Ka siis kui uksest astub sisse
Amsterdami trükikoja omanik, joviaalne
kuuekümnendates-seitsmekümnendates mees.
Ma seisan leti taga.
Ka siis kui tahan juua oma tehislikku kohvi Nescafe´d ja naine, see
naine, kes tahab osta raamatut: kuidas saada rikkaks, tuleb sisse ja
palub andeks, et segab mu joomist ja mul on häbi ja mul on imelik ja ma
hakkan teda mõttes arvustama. Alustan tema meigist - seda on tõeliselt
palju ja see on tõeliselt kärts. Ja mul on endiselt häbi, et ma leti
taga seda paganama kohvi jõin ja tema - see tuliroheliseks värvit
silmadega ja tuliroosaks võõbat huultega, noh huulevärv on läinud üle
huulte, see muudab näo eriti groteskseks. Naljakas on see, et naine
käitub minuga väga kenasti, et ta ei märkagi minu kurje mõtteid.
Ma seisan leti taga.
Ta on arvatavasti sama vana kui mina ja ohkuiebakindel noor mees ja ma
julgen peaaegu kõva häälega mõelda: jobu. Ma ei tea, miks. Tal pole häda
midagi. Pisut ülekaaluline, pisut aeglane, paksude prillidega - aga kas
ta sellepärast veel peaks jobu olema. Ma ei tea. Mul on oma mõtete
pärast imelik.
Isa ütleb: peaasi, et sa tema pärast ei nuta. Noh, jah, üks hetk lakkad
nutmast kõige pärast ja siis, kas siis saad õnnelikuks? Ma tahaks
tegelikult nutta. Eile sai ema surmast 23 aastat. Ma ei tea, kas isa on
kunagi tema pärast nutnud. Ma tahaks nutta, aga ei suuda, ei julge.
Kirjutan teile siin Takeshi Murakamist ja veel mõnest toredast
homokunstnikust või hoopis Matthew Day Jacksonist (1971), kes tegi
endast elusuuruses saiaskulptuuri, mille lubas nahka panna sellesama
aasta mais kaugel kaugel Londonis.
Me kasutame maske selleks, et mitte võtta vastu kriitikat, kurjust,
rumalust, tühjust. Me tõrjume oma tõelisi tundeid sest me ei oska
nendega olla - nende lähedalolu muudab meid üksildaseks, ehmunuks,
jultunuks enda suhtes. Umbes nagu Frederick Lamertine selles Marcel
Carne´i filmis "Paradiisi lapsed" ja tegelikult ka Garance. Tunnete -
nende tõeliste tunnete näitamine, see ehedus, mis läheb põhjani ja
lahkab põhjani - see ei ole lihtsalt kunst, vaid see on ka äärmine
haavatavus ja see võib ehmatada.
Peaasi, et sa tema pärast ei nuta.
Nutaks ikka, kui ma seda enam oskaks. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar