Le monde est bon

viimasel ajal on suht mõeldamatu omaenda päriselust kirjutada. midagi nagu polekski. just banaalsed sünnipäevad, nüüd sis luulepäev, homme, täna krista kaera koolitus. nädal tagasi andres ehini mälestusõhtu. kristiina ehin - alati kui ma teda näen, kõhus hakkab keerama, nagu kõikide väga heade naisluuletajate puhul. tema puhul ka, imelik lausa. eile leidsin kuidagi adrienne richi, kelle loominguga võiks ilmselt kah tuttavaks saada. lesbilised, musta maagiaga tegelevad, coil, tõnis kahu, kelle kuulamisest hakkab meel ja süda verd jooksma. ei, ma olen nüüd juba sinna faasi jõudmas, kus kõik need asjad, mida ma ei tea, tunduvad kuidagi vähemhirmutavad, eriti peale kooli proovimist. ma ei ole viimased kaks aastat midagi tahtnud, või noh olen ikka, kirjutada, aga ma ei ole kirjutanud, või noh olen küll, aga kuidagi nii lambist ja lõikavalt ja peaaegu et mööda endast. ohjeesus. teate küll. kr teab. sees keerab, keerab, keerab, keerab. ma lähen tänavale ja ma naeratan ja maailm naeratab mulle vastu, naeratab pilgeni naervalt, tänavakivid õilmitsevad üles. need tänavakivid, mille alt kisuti mõned aastad tagasi inimkehi ja natuke meenutusi inimeste olemisest siin

enne meid
enne meie olemist

mulle meeldib pimedus, mulle meeldib valu, mulle meeldib piir, mulle meeldib okse ja veri ja veel midagi, midagi, mis annab mõista, et inimene pole ainult normaalne, et tema lein või mittelein pole ainult normaalne, inimene on kõikehaarav, inimest on kõikjal ja see on nii hirmuäratav ja ilus, et vahel on päriselt ka paha, on päriselt ka valus

ülemõtlev armastus
lihtsalt enam ei kõlba
piinlikult ausalt
teravalt

otsekui mõrvaks
aeglaselt seda
kummalist võimalikkust
mis iga inimene endas
kannab

ära tõlgi
ära palu et tõlgitaks
lase olla, las ta püüab
aga armastab

armastab sind nii nagu oled
mehe või naise või mõlemana
nii nagu oled
hea või kurja või mõlemana
nii nagu oled

nii nagu psyche pidi erost armastama
liig vähe armastas
liig palju tahtis teada

ja sai

ja need lõputud
teed ja need lõputud
lood
tänavakividesse
varjule pandud
vana naine naeratab
keset seda venekeelset maailma
ta on nii ilus
et hing jääb kinni
valge roosiga

mees räägib,
kuidas vanasti Tulas
seisis sildike kõikide uste kohal
"võti on mati all"
ja võti oligi mati all
ja täna

täna ta ei ela
selles maailmas
ja ometi kutsub mõni
tema võtit mati all
antimaailmaks


kui seal Puškini kohvikus mees räägib oravast, kelle sabast ta haaras ja too oma ainsa kehakatteta, prügise, katkise sabaga plehku pistis, kui mees räägib oravast, kellele ta tegi liiga, kunagi igiammu, kui ta oli veel väga väga väga väike, kui mees räägib oravast - räägib sellest, kuidas ta esimest korda kohtus olendiga endas, kui mees räägib oravast

tegelikult olendist endas, kes talle ei meeldinud
ja kui Jonathan Balance räägib metsast, mida ta kartis
ja kui Petruševskaja kõneleb naisest, kes oli armukade sõbranna lapsele
ja kui

mulle meeldib piir

kuradi kuri
vahel ma mõtlen miks ma nii kuri olen või miks ma üldse olen või üldse kes ma olen