kõike seda on liiga palju
jaa mind ka
eile ei old und
ja oli ka
selline kohutav uni oli
mul on tunne, et ma hakkan haigeks jääma
ära surema
kaduma
unes sõjakalmistul üleni mustas lehvivas peaaegu, et mosleminaiseriietuses, nutt kurgus, nutt kurgust väljas, lehvin ja lehvin ja lehvin, meeleolu on võrratult valus
mänd pani mind nutma, seisangi seal keset tuba ja nutan, sest ma tahaks teda kallistada, ernst ennot ma mõtlen ja öelda, et ta jääb alles, et pole ainult suitsud ja need muud, et tema on ka, et pole ainult tema lollakas kopsupõletik ja lapselik naine, vaid veel midagi ja ma tean, et see luuletus on kaa, natuke on ta eesti rahvast, natuke igaühe minevikust täis varje, täis kummalist targlust, ja ma nutan, praegu ka nutan, nutan nagu nutaks ma kõiki oma sugupõlvi taga, jaa, ja need pole ainult mehed sõjas, vaid need on ka mehed minu elus või õigemini nende puudumine, ma kummardun üle lahtiste haudade, nendes kõigis on pisike kirst, kehaga, mis on purustatud, jah, nad maetakse, printsess ütleb, et ma pean kohal olema, et ma pean nutma, et ma pean leinama ja ma nutan ja leinangi, keegi peab ju, sest mitte keegi selles riigis ei julge seda teha, kõik on ära, kuskil või kõik on surnud? mänd, mänd, mänd, ainult sina oskad veel mind nutta aidata tuhandete haudade keskel, hiigelsuur mälestusmärk ja mina
miks ma nutan? miks isegi see tuvinaine mind nutma ajab? mis toimub?
poognas:
silveratile
ärevus
inimesed lahkuvad
minust
sinust
äkki on suhtluses
mõnus vahe
mõnus paus
ootusärevus
et äkki jääb
äkki tuleb
ja siis
Te Moris Variale
laibalehka inimesele
eelistada
millest see tuleb
et me kipume lugusid
mitte inimesi
vaid lugusid inimestest
armastama
imelik
isegi seda kurjust
seda laibalehka armastame me
sest huvitav ju
(minul vähemalt)
ja ohkuiintrigeeriv
kollane
miniliisile
reaalsus
mängida nagu mängu
baironi ja muude tarkade
elu läbi
me armastame jumalaid
või luuletajaid, näitlejaid
oleme neid alati
miskipärast
olgu nad sis baironid,
märilinid, maikel džäksonid
või veel miskid,
ja sis me armastame amulette,
mida jumaladki kannavad,
nagu lizz teilorid ja
madonnad ja odri hephörnid
ja sis
tekibki selline
une reaalsus
laupäeva varjud
laupäev,
aknast välja vaatan
mees suitsuga
päike mehe peal
mees vaatab mind
kohmetusest
kõnnib eemale,
aga vari jääb
mees vaatab
kuidas suitsetada
varjatult
lumi on ikka veel
märtsimaas
mõnus on
täitsa märtsimõnus
hea meenutada
kui kurikurvaks
muudab
külm
et kelle peas
millisel maal
see oli vist see hull
kes surus oma õpetajale
lilleõie pihku
tal polnud kodu
ainult tõrelev ema
täitand juuksed
pesematus
aga see poiss
see väike homo
lõi oma õpetajale lille pihku
hiljem sõbrale noa sõrme
sest oli tollesse armunud
kuidas kuidas kuidas
kuidas kuidas kuidas
sa ütled, et kui jumalat
ei ole, sis ei ole seda ilu
see ilu ongi jumal
ongi see, mida osta ei saa
ja nii on
keset kõige mannetumat kõrbet
kõige ilusamad lilled
keset kõige täitunumat pead
kõige ilusamad lilled
Preili Mannile
Titanicust
lõpuks ikkagi
mõni teine teeb filmi
uppund laevast
ja vrakk ärkab ellu
investeering
on väärt
rohkem kui miljon
ja kõik saavad teada
et
ja keegi polegi
kunagi ja kõik on
õiged
TheDollile
Psühhopunane
psühhpunane tuul
käis küüditamas
verdtarretades
väiksed lapsed
loomavankrites
pekssd pühakojad laiali
allesjäänud
tarisid ikoone koju
et ainult pühadust
ei rüvetataks
ei kustaks
segi
kangelasele
no
kus sa niisama
inimestega
kui nad otsekui
ise tahaksidki
kordki olla
kangelased
ja sind AIDATA
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar