Meeleolud. Mõtted. Vaikus. Tõeliselt enda sisse minek nõuab aega. Seal ma siis loen. Herr Ivanovi. Tekitabki teadvuse - vene teadvuse või siis ajaloo, sinnasamma Koplisse. Imelik - kujutlen teda kondamas mööda 1920ndate linna: näljane, tusane, vaikne. Mina kujutlen end ikka selles kleidis - valongidega, christiandiorilikus, ma ei teagi miks. Viiekümnendatel, sest mu ema käis siis koolis, ainult Obinitsas, mitte Koplis, aga siiski, midagi temast on siingi.
Küütlevalt, parafraseerivalt, nii nagu mõni Boriss Rebrov või kedagi, linnas, mis paistab Rebrovile, kui laip, kui koht, mida tegelikult ei ole olemas, sest ei ole neid pagariärisid, sest ei ole seda va Petragradlikku hõngu. Ja siis tuleb Kitaejev, see tema hea ja kummaline sõber, eikuskilt ja teatab, et talle meeldib Rebrovi kodu, et ärgu too mitte kunagi oma hurtsikust või toapugerikust, Frau Metzeri juurest ära koligu. Ja ma kujutlen Rebrovi silmi, kõnnakut, vaikset ja äraspidist sellele, mida tahaks, et ta oleks. Sarvetegija, sest nii on lihtsam armastada, sarvesaiategija ei ole lihtne olla. Mila, naine, kes teeb oma mehele sarvi. Armiga naine, kellele ei meeldi meiki teha, sest ta näos on midagi, mis meenutab tema surnud tütart. Ei, ta ei armastanud oma tütart, aga tolle surma arvas ta ikkagi enda süü olevat, sest ta ei armastanud oma tütart.
Midagi selles Borissis on. Meenutab natuke neid flanööre, kellest Ivo on kirjutanud oma magistritöös ja võib-olla jõuab lõpuks ka doktoritööni. Tore ju oleks. Inimene, kes uitleb ilma ainsagi eesmärgita, lihtsalt uitlemise pärast, kes loob samamoodi, midagi mis on. Tarmo Jüristo kirjutas Ivanovi antikangelastest. Nad ei tundu mulle sugugi nii antid miskit. Rohkem nagu produktid, tarbimisloomad, lõikhambad, mis enam ei lõika. Hambad, mille sa öösel oma suus alla neelad. Hommikul avastades, et enam ei saa süüa normaalselt.
Ümber rääkimisiha. Ümberrääkimisvaikus.
Kui ta mu letis seisab, on ta kõige ilusam mees. Ta teab seda. Ta vaatab mulle otse silma ja lõhnab. Ja mina tean, et ta on homo. Niisama lihtne see ongi. Alati. Terve elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar