Ei, loomaaeda nad ei läinud, agooniasse läksid. Istusid burksi sööma ja mõtlema, et mis homme saab. Homme ei midagi. Homme läks Liisi kooli ja kass sirtsutas voodilinale kolm koledat pissiloiku, sest Mall pold teda pärast töölttulekut tähele pannud. Nii see elu käis. Mall aga täna loomaaeda minna enam niiväga ei tahtnudki, Liisi tuli ema juurde viia, burksi tuli süüa ja mõelda, et mis edasi. Edasi pidi kindlasti midagi, aga mida täpsemalt seda ei teadnud nad kumbki. Ei kass, ei Mall ega Eno, kes burksist peaaegu oksendamiseni täis oli söödetud.
"Lähme rämpsu sööma," kordab Eno nagu ihusse tulitatud rauda Mallile, ja siin nad olid. Agoonias. Rämpsu söömas.
Liis tuli koolist.
Kass kuses tõenäoliselt jällegi köögi põrandale, sest keegi ei pannud teda tähele.
Ja ometi oli Enos midagi optimistlikku.
"Ostame endale uued suusad pärast palgapäeva, ostame endale uue elu pärast palgapäeva, ostame endale uue maja pärast palgapäeva..."
Liis klammerdus instinktiivselt oma rahakoti külge. Keegi pidi järgmine kuu sööma ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar