Elviira

Need laastavad hommikud, kus päike oli tõusnud täiesti vale nurga alt, või ei olnud tõusnud, sest tõusjad lakkasid unerüpes olemast kuskil õhtutundide läheduses, kui valgus lõikas sisse nagu mõni valus nuga. Ta oli tavapäratult vaikne. Tavapäratult endassesulgunud ja endaks üle läinud hull naine vanadel fotodel ja päriselus. Ta ausõna oli.

Täna ei istunud ta ei naabrimehe ega naabrieide juures. Vaikis. Koduuks triivis lahti ja kinni. Umbes nagu kuhugi ta sisemusse oleks keeratud lugu, mida tuli lahti lükata nagu kortsus paberit. Väike plika punase patsiga kiskus vanaema kätt, mis seisis peaaegu liikumatult paigas.

Naine torises ja pööras hetkeks tollele tähelepanu, nii nagu pööratakse tähelepanu segavale kärbsele:

"Vanama, mis sul on?"

"Eimiskit."

Hääl tardus vaikusse. Miks nad ta siia tõid? Kas täna polnud mitte Juhani ema hoida see väike? Tavaliselt ta ei mõelnud nii. Tavaliselt istus ta peaaegu kaksiratsa oma mõtetega hommikutesse kinni ja ootas, hambad ja käed ja jalad ja õlad irevil, et mis nüüd juhtub, et kas nendega nüüd juhtub midagi. Lastega, kes suutsid toa tapeedi katta ebaühtlaselt kõikvõimalike markerite ja plastiliinidega. Muidugi sai ta pahaseks, aga mitte niimoodi.

"A sul ju ikkagi on midagi..."

Hetked, milles Elviira tundis ebamäärast ebamugavust selle väikse värvipliiatseid armastava Mari suhtes, kasvasid just siit välja. Misse tema asi oli... Misse üldse kellegi asi oli, et ta ennast halvasti tundis või ebamugavalt. Ja kõige hullem, sellest ei saanud rääkida ka. Kõik teised oleks seda tobedaks pidanud. Oli valusid, mis tuli üksi läbi kannatada. Tahtsid, ei tahtnud - tuli.

Ja ta seisatas tüdrukutirtsu juures ja katsus aeglaselt tolle juukseid heledad ja lõikavad, nii nagu mõni küpsend viljakõrs. Ta ei saanud ju öelda, et misse oli. Ta ise ka ei teadnud täpselt, et misse oli, mis teda häiris. Ta tahtis, et Mari ära läheks ja ei küsiks.

"Mamma, mikssa nutad?"

"Ma ei nuta. Ma ei nuta kohe üldse. Ma..."

Ja ometi ta nuttis. Pisarad aina tulid ja tulid ja tulid.

"Mamma, kussul  valus on? Puhume ära? Mamma! Mamma!"

Eile neid ei olnud, hommikul neid ei olnud, ta oli Marit oodanud, nii nagu vanaemad ikka ootavad, kihevil ja õnnelik, et saab jälle kasulik olla, armastada, hoida, ikkagi lapselaps. Ikkagi Iivani tütre Hella laps. Keegi ei rääkinud. Kõik vaikisid Hella isast, aga kõik teadsid. Ja Elviira nuttis. Nuttis lausa ohjeldamatult, nuttis nii et päike läks pilve taha ja ei aidanud enam tapeeti markeriga üle tõmmata. Nuttis. Mari hakkas ka nutma. Ja nii nad tönnisid teineteise võidu.

"Ma puhun ära, memme, ma puhun ära, näita, kusma puhuma pean?"

Memmeke vajus üha tihedamalt diivanisse. Ta ju ei teadnud, kuhu puhuma pidi. Plika surus pea tema kaenlasse ja jäi suurest nutmisest magama.