Oma magistritöös käsitlesin ma luulet kui maailmamuutjat. No kahtlemata ta on seda, nagu Anais Nin armastab öelda: sa kas laiendad või vähendad oma elutunnetust ja see kõik sõltub sinu vaprusest. Luule katsub sügavamalt järele meie julgust mängida sellega, mis on püha, mis peab jääma, mis peab kaduma. Luule haarab endasse, tõmbab oma luulesohu ja siis ongi kõik, oledki surnud. A see ei ole ju elu, ütlen ma talle, mõned inimesed panevad unistama elust, teised panevad unistama luulest. Nii ongi. Tee, mis sa tahad, ikka leiad end lõpuks unistamas. Luulet on lihtsam kirjutada, kui Katrina puhul armastada. Jah, kõik algab ikkagi armastamisest, mis on keerulisem kui sõnade ritta seadmine, mis on keerulisem, kui potilille kasvatamine, mis on keerulisem, kui isegi sõprus, rääkimata elamisest Eestis.
Loen siis siin Matsuo Bashot ja tunne on nagu ma alles sel aastal hakkaks elama oma pisikeses toapugerikus, et enne seda ma kujutlesin end elavat siin, kujutlesin end olevat kunsti ja elu nimel kannatav idealistlik idioot. Eip. Ta toimib. Ta toimib ehk isegi paremini, kui Katrina teatud hetkedel, aga selleks nad ju mõeldud olidki, kohalikud-eluaegsed-surmaaegsed luuletajad-mungad. Kusjuures idas võetakse eludetaile sama olulistena kui ideedetaile. Vähemasti Basho pidas tavalist inimest sama tähtsaks, kui mitte pühamakski kui ringituiavat munka. Ja just sedaviisi inimestest lugu pidades, neisse süvenedes, nende vastu huvi tundes luuaksegi koht, kus elada, kus olla, kus rännata, kus armastada. Luule on koha looja. Sääl ma siis olen, eile hommikul, teen aga Vikerraadio lahti ja kuulen, kuidas nad räägivad sellest, et milleks meile üldse kunagi heal ajal vaja oli altruismi. Võite ise mõelda, milleks. Loomad ju ka kaitsevad oma lapsukesi, peaaegu surmani kaitsevad kassi eest või mõne muu murdja eest. Kaitsevad seni kuni ise on surnud, aga lapsukesed, need ju ei kaitse keskit. Altruism on inimesele omane instinkt ja teeb temast selle, kes inimene on. Muide altruism tekkis põllumajandusinimestel, sest vaja oli alles hoida seda infot, millega taasluua uut põldu, igal aastal, inimesed kandsid endas neid teadmisi, mida ei saanud lugeda raamatutest ega mujalt. Inimesed olidki keele-, mõtte- ja ajakandjad.
Kusjuures Guy Debordil on see asi väga huvitavalt lahendatud: "Üleminek rändkarjakasvatuselt põllumajandusele kujutab endast laisa ja sisutu vabaduse lõppu ning töö algust." See tähendab koha kui ka enda mõtestamist ja sõnastamist või siis laulmist või siis luuletamist. Seda, mida Basho ja mis seal salata ka Tõnis Vilu teeb. Seda tegi omal ajal Gustav Suits ja nõnda kirjutas Eestist ka Ernst Enno, kuigi minul tekib endal sügav kiusatus kirjutada nõnda nagu Basho. Võtta endale see positsioon, kus ei pea kellelegi alluma ega kuhugi kuuluma, lihtsalt astud tänavale ja kõnnid ühest riigi otsast teise ja ülistad, mis seal salata kõiki inimesi, kes sulle vastu tulevad ja kes sinu jaoks on tähtsad sinu ellujäämises. Pakuvad peavarju, ootavad tegelikult ka ise sind sinu lugude ja olemasoluga, mida vürtsitavad sinu värsid. Ometi, ma ütlen seda nüüd päris ausalt, praegusel ajal me ei ole üldse teadlikud sellest kuhu me kirjutame ja kellest ja mismoodi. Kui isegi Debordil on võimalik rääkida klassidest, siis mina Eesti puhul klassidest ei räägiks, ma räägiks killustunud ühiskonnast, kus klassid on segi paisatud. Eestlastele on muud asjad tähtsad kui meie kõrval elavatele venelastele ja vastupidi. Sekka võib vaadata ka kohalikke muumaalasi. Ei ole seda va jumalat, ei ole samuraid, ei ole valitsejat ei ole Yang Hud. Praegusel ajal tähendab minu jaoks inimest, kes suudaks lisaks vägede juhtimisele kirjutada ka luuletusi, sõnastada kohta, kes mitte ainult ei valluta maid füüsiliselt, kallale tungides, vaid ka tasa, rääkides, kuulatades, kuuludes sõnas maaga ühte. Ja maa tuleb vallutada. Eestimaa tuleb sõnas vallutada ja seda peavad tegema mitte ainult eestlased, kes siin elavad, vaid ka venelased, sakslased, inglased.
Sõnastades jõuame pärisosani, jõuame endani, endaks. Seepärast ka Sveta Grigorjeva, seepärast ka Liina Tammiste, seepärast ka Andrei Ivanov, seepärast ka kõik need ülejäänud hääled, mis ei allu vaiksele dominantsele lollusele või noh, mis seal salata hierarhiale. Seda kõike Eesti kontekstis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar