Ahjaa Laadi-Laa filmi sai ka vaadatud.
Aga täna näitan teile eriti õudset videot sellest kuidas vana tüdruk läheb hulluks. Pool sajandit vana tüdruk homopoiste vahel.
Kõige ilusamad asjad siin maailmas on hommikud ja kõige hullem on see, kuidas ma neisse suhtun. Eriti vist hommikutesse kellegi voodis. Ma muide oma elus olen ärganud väga väheste inimeste voodites. Nii et kui mina peaks kunagi Tracey Emini moodi tegema telgi nende inimeste nimedega, kellega ma voodit olen jaganud, siis tuleks neid näputäis. Vanaema, ema, lapsepõlve parim sõbranna, vennatütar, Poetess-Jumalanna, Geniaalne Poeet, Päike Prints ja siis Naerev Jumal. Jahp, neid ei ole üldse palju. Neid on ikka väga vähe. Aga hommikud geniaalse poeedi juures on alati omamoodi geniaalsed. Nii palju nalja, nagu me kahe peale suudame kokku naerda ei ole kuskil vist olemas. Ainult meil, ainult siin, ainult korraga.
Eriti naljakas oli see, kui me pääle Kukus istumist, kus Rooste küsis, et noh, kasme oleme kihlatud. No, mai tea, Kaur kihlub siin kogu aeg kellegagi ja kui ei kihlu siis vähemasti püüab kohe naiseks saada ja kui ei püüa naiseks saada siis... Noh, ta ongi siuhke. Eriti õnnelikuks ega ka mitte õnnetuks see mind ei tee, aga vahel paneb naljakatesse olukordadesse. Sääl ta siis on. See kirjandusõpikute muusa, istub, väike armas, umbes nagu Katrina, lihtsalt väike ja armas ja rohkem pilusilmadega ja võib-olla ka paremini riides. Ja lubab Prantsusmaale sõita. Ja asub samas suitsutoas, kus meiegi selle va geniaalsega, kellel on kõige suurem sõnavara. Ometi ei tea ta, et misse ferm on või hingeava. Mitte et ma teaks, aga ma ei pretendeeri siin mingisugusele geniaalsele sõnavarale ka mitte. Igal juhul tundis poeet ennast kummaliselt, kui ta seal oli koos minu ja oma kirjandusõpikute muusaga. Issand, inimesed ikka suudavad siuhkse juttu peale liikuma hakata kuhugi suunas. Topsis istusime. Pärast tulime välja ja ainus, mis herri tabas oli see, et piinlik on. Tõenäoliselt oli jah, mõlemal oli. A minul oli suhteliselt noh, naljakas.
Imelik, et ma ennast nii tähtsana tunnen, väga imelik. Nagu ei olekski teist Katrinat peale minu ja kõik ülejäänud oleks vaid valikvariandid või kehvasti vastatud eksamiküsimused. Mina oleks see õige. Kuratsedateab, mis õige ma olen. Tõenäoliselt võib minugi intuitsioon vahel teha selliseid sarvi, et nalja nabani. Lihtsalt teatud olukordades ma tean, et mina olen peremees või noh perenaine.
Südamesse ei võta, aga südamesse löön, kui mulle liiga tehakse.
Igatahes eile oli äge õhtu. Marko Kekishev oli nii purjus, et teatas, et ma olen ilus ja kindlasti keegi mulle seda ei ütle. Mille peale ma vastasin hästi rahulikult, et ei öeldakse ikka, päris tihti öeldakse, ainult see (loe geniaalne poeet) ei ütle. Ja ei ütle ka. Selle peale küsis herr Sild, et kasma ei pea seda oluliseks, et äkki ma pean seda oluliseks kui keegi ütleb, et sa oled kõige parem poetess maailmas. Noh, seda ma teaks, kui ma seda oleks ja seda pole mõtet mulle niimoodi öelda. No milleks, eksole. Minu mees peab ise ilus olema. Muu pole üldse nii tähtis. Ausalt. Ja Geniaalne on ilus. Geniaalne on alati ilus. Isegi siis kui ta on solvunud, et ma ta liiga vara üles äratasin või peale äratamist uuesti ise magama tahan jääda või midagi. Või üldse tema juurest oma koju minna ei taha. Või tema kallistamist kägistamiseks pean. Sest see tõepoolest on, eriti kui ta mind oma rangluule täie jõuga surub ja õhku lihtsalt ei ole hingamiseks.
Rooste püüdis truu olla Väikse Nõiaella tagumikule, seda oli väga raske teha, sest Teele Viira tagumik on umbes sama ilus, nagu ma joomajutte kuulatades teada sain.
Ja joomine on selline ameti juurde käiv tegevus, mis tekitab naljakaid olukordi. Näiteks oli pärast väga asjalikku saadet saatnud üks herr Peeter Helmele sõnumi, et vabandust et ma täna salvestusele ei jõudnud. Aga näe, jõudis ikka, ise lihtsalt ei mäletanud, et kuhu ja kuidas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar