Kolmapäev

Mõnikord on ikka täitsa imelik, et mõni läheb korda pärast kõiki neid imelikke asju. Okei, ma saan aru, et see on selline vastastikune asi. Et kui Katrinal on paha, siis on kuskil Kaur, ja kui Kauril on halb, siis on ka Katrina kuskil. Aga naljakas on ikka, et see nii on. Ise ka ei saa enam aru, et milleks. Sest ütleme otse välja, see on ikka jõletüütu, kui keegi terve päeva sinu WCpotti oksendab või öösiti sinu voodisse purupurjus peaga ronib. Aga seda juhtub. Justnimelt juhtub. Meil kahepeale kokku ikka päris tihti. Aga noh, eks peagi olema mõni oksendav muusa ja mõni purjus muusa. Peaasi, et oleks elu. Umbes nagu Charles Bukowskil.

Seaduslikult tuleb vahel vaikida igasuguste asjade kohta, mis meid ümbritsevad või mis meid liikuma panevad. Siin ma siis olen. Valge triiksärk üll. Kaur põõnab nagu viimane puldog keset oma voodit ja norskab ka kõigele lisaks. Enne seda, kui ta koduuksest välja lendas, suutis ta kellelegi KSile saata sõnumi, et kell 9 on tollel külas ja teeb temast muusa või midagi. Jumal seda Kauri teab, eks ole. Minule teatas, et talle ei meeldi lapsed. Et ta hoiduks neist tükimat aega eemal. Noh, ju ta siis otsib uusi muusasid linna pealt taga.

Mina olin eile kärvatanud printsess. Haisesin alkoholi järele ja muudkui oksendasin Kauri potti. Tema jõi seda va valget veini, mis Liina mulle kaasa oli pand. Jahp. Täielikult oksendav muusa olin. Ja siis teatati mulle sellest, kuidas me juba mai teagi 60 aastat abielus oleme. Kogu aeg teatatakse. Ja siis räägitakse kõikidest eelmistest naistest, kellega on umbes samasugused suhted. Tõenäoliselt lähenen ma herr Kaurile täiesti valest nurgast. KSile kirjutasin, et rahu küll see Riismaa sisse kriuksab, kui isu tuleb ja kui tal pole parasjagu joomingulist pausi peal.

See on naljakas, kui erinevalt me armastame ja kui erinevalt me luuletame ja kui erinevalt me maailma vaatame. Siin ma siis olen ja oma täielikus veidras aususes tunnen end kuidagi kummaliselt. Ma nagu ei teaks, kus mujal veel olla, kui mitte siin, selles toas ja niimoodi, nagu ma olen. Ja mingil kummalisel põhjusel on mul tunne, et see on meil Kauriga vastastikune. Selline teadmine, et peab olemas olema, mitte kartma, mitte põdema ja nii edasi. Lihtsalt olema. Kuigi nojah, sekkuma, sest see KSile kirjutamine oli ikkagi paras sekkumine.

Kaur oleks ennast välja rääkinud ja võib-olla räägib ka. Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda ja kas üldse suhtuda. Vaikida? Valetada? Heita pilk endasse või endast kõrvale. Naine olla? Meheks saada? Ma ikka veel ei saa sellest aru. Ei taha aru saada. Mõned asjad juhtuvad. Need on loomulikud asjad. Meie oleme nendes loomulikes asjades need, kes me nendes loomulikes asjades oleme.

Liina pabistab hirmsasti lugemise pärast. Aga ilusti luges. Võimsalt luges. Täpselt kogu selle maailma keskele luges. Ja nii ongi.