Praegu ma ei teagi, mida selle kõige peale öelda. Ei taha ka öelda. Vaikida tahaks. Kogu hingest ja nii edasi. Hommikul nägin imelikku und. Magasin oma vanas diivanis, Võrus. Kodu oleks nagu kohe mitu korda suuremaks tehtud ja mina aina lebasin seal, keset oma tuba ja voodit. Muudkui lebasin ja kuulatasin, iseennast ja oma vaikust. Siis tuli tema. Ma ei kujutanudki ette, et kes ta täpselt oli. Tal olid heledad juuksed ja esialgu polnud tal midagi seljas peale lihtsa maika ja tavaliste mustade teksaste. Rääkisime juttu. Minu unenäomina tundis teda. Tundis juba pikemat aega, tundis väga põhjalikult. Tundis niimoodi, et ta heitis minuga minu diivanile magama, nii nagu mõnel mehel tavaliselt kombeks on, kui ta mulle külla tuleb. Ja ma tundsin ennast kuidagi turvaliselt ja hästi. Kuklas tema hääl ja hingeõhk, kuskil on luuletus, kuidas ma tahan suudlusi kuklasse ja sulgjopet. Noh, mul on tegelikult mõlemad olnud. Mõni asi on siiamaani. Praegu ma enam sulgjopet ei taha. Mantlit tahan. Mantel mul ongi.
Suudlusi kuklas ei ole. Ei ole vist juba mai teagi misajast saadik. Ma ei tea isegi kas see on päriselt kurb või midagi. Nii lihtsalt on. Ma olen natuke sellega leppinud. Natuke ei ole ka.
Igal juhul unes olid suudlused kuklas ja see kummaline jutt: "Kuule, aga see on küll kahju, et nad selle Kenderi sealt ära võtsid, teadküll sealt Sirbist, tema oleks asja ikka korralikult ajanud."
Noh, mis ma selle peale kostan. Võib-olla. Unes kostsin ma samamoodi. Keegi hakkas akna peal kriipima tõusin üles, vaatasin välja. Koerad. Ma ei saa siiani aru, aga üks koertest oli kriipinud oma käpaga minu koduaknal, ehkki minu koduaken asub maast vähemalt kahe meetri kõrgusel, et keegi sisse ei saaks kriibitud ennast. Ja mina nägin kerjust koos kolme koeraga istumas mu koduaknal. Pöördusin ümber. Minu diivanist oli mu kallim voodi teinud, noh lihtsalt lahti lükanud ja oma seljast oli ta korraga maha visanud vähemalt kuus kotti.
"Noh, tule nüüd tagasi voodisse, tule magama. Nad ei saa meile liiga teha Nad ongi seal, väljas. Nad on ainult kerjused, muud midagi. Ära muretse. Tule! Tule!"
Hingasin sisse ja välja. Kuidagi kummaline oli Kaur Kenderi austajaga ühes voodis magada ja kõigele lisaks teda oma meheks pidada. Imelik lausa. Kehitasin õlgu ja ronisin tuttu.
*
Teised unenäod on teistsugused. Pikk maani voogav must sametist kleit ja millegi matmine või kellegi matmine. Ma seisan ebakalmistulikus kohas. Valge kirst ja mina, kelle mustad juuksed heljuvad valgesse ja halli taevasse, koos musta sametist mantliga, mis on nii pikk, et see ainult lohiseks mu selja taga, kui poleks nii tugevat tuult nagu see tuul on. Ja mu keha ja ma ise, me lõikume kuidagi endaks selles kummalises, õõnsas täiesti lagedas ja üksildases hauaäärses olemises. Ma tahan nutta, aga ma ei suuda.
"Printsess tahab teid näha, tulge juba, mis te siin seisate, mida te siin matate?" vaatan segaduses justkui valvurit, justkui rüütlit, kes lükkab oma mõõka tuppe. Miks mul ei lasta leinata? Miks ma pean kuhugi jälle jooksma? Miks? Mu mantel lehvib nii kõrgele, et ma ikka veel ei mõista, kuidas ma üldse sellega liikuda saan ilma, et mu selja taga ei seisaks keegi, kes seda va sleppi hoiaks. Aga tundub, et see on vastav mingile olule, mis mind ümbritseb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar