28 september 2013

Hetk, kui sa näed, kuidas maailm laguneb

Räpinas käisin. Papa ehitab seal sadamat. Tahtis, et kirjutaksin sellest loo. Ei taha. Mitte, et mind ei huvitaks isa tööd. Huvitavad küll, aga midagi selles kõiges on.

Selle puhkuse kohta tahaks kogu aeg öelda, et raiskan midagi. Aega, energiat, ennast - siin selles hetkes, kus kõik on talumatult kohal ja omamoodi masendav. Jahp. Vennanaine on õnnetu. Isa on hädas oma ämmaga. Mina olen siin - jälle üksi. Jälle omadega viirastuste maailmas. Elu - lõikab tihedaid viilukaid minust välja.

Kirjuta neile sellest, kuidas me teeme, soojustatud maju. Kirjuta.

Ei kirjuta.

Ei taha.

Pole kunagi tahtnud.

Soojusta mu saun ära, kui julged.

Ma pean aru saama kõigest, mis ma kirjutan, iga sõna peab paigas olema. Igast sõnast, mis ma kirjutanud olen, pean ma aru saama. Kui ma ei saa aru, pole mõtet kirjutada. Ma pean tundma huvi, pean minema põhjani, pean jõudma sinna, kus on Väikesed Printsid, Poetessid, Poeedid, Printsessid, Südamedaamid, Professorid, Ajaloolased ja kõik need muud. Ma pean saama linnuks. Pean lendama.

Ja ma ei suuda, ma vahel ei taha ka.

Täna tema.
Luksuskaubad ja lauakombed. Toolile viskamata jäetud riidest salvrätik.

Taustaks on tema.
Minimaalselt kohalolev trummeldav jõud.

Tööpakkumine, mis pakub huvi.

1 kommentaar:

r2ndrott ütles ...

Tööpakkumised on mõttetud.

Mine sadama ehitusele tööle ja proovi elada Võrus oma majas. Oma pinnal elamine on teraapiline, ravib hinge ja annab enesekindlust.

Samas muidugi ära kuula kellegi teise nõuandeid peale iseenda. Nõu antakse ikka ainult enda vaatepunktist.