26 september 2013

Ühele finantsmentor, teisele kultuurimentor

Tegelikult mõjuvad igasugused väga head lektorid võimsalt - nii ajupotentsiaalile kui ka kõigele muule. Elmo Puideti loeng Haaberstis mõjus täpselt niimoodi. Kõige parem osa loengust oli tegelemine iseendaga - jahp - see on see, millega tuleb alustada ilmselt juba päris algusest peale. Midagi workshopi taolist, et millised oskused mul on, et raha teenida. Aga see on ka midagi, mille pääle minu silm jäi pidama, kui ma hakkasin eile või oli see üleeile mõtisklema teemal SMSlaen. Ja lagunevad hambad ja ninalt libisevad 2006. aastast pärit Katrina prillid, aga noh, ja isa, aga noh...

Vahel on tunne, et mõnele inimesele (kaasa arvatud Katrinale) on vaja mentorit - just nimelt finantsmentorit, kes aitaks neil teha ära need valikud või plaanid, millega üksi hakkama ei saa, kes aitaks üle vaadata oma finantsid ja muud võimalused/oskused, millest mõnel meist pole ehk aimugi. Vat see ongi erinevus - luuletajate ja poliitikute/majandusinimeste vahel, kui tohib. Poliitikud haldavad tegelikult riigi finantskapitali, luuletajad sõna otseses mõttes kultuurikapitali. Mõlemat on võimalik suurendada või vähendada. Ma siiamaani loodan, et mitte teise arvelt. Mõlemad on resursid, millega kogukonda koos ja korras hoida. Kultuurikapitali (seda väikse tähega) saab alati suurendada, kui on olemas vastavad inimesed, kes kirjutavad ja loevad (maalivad, musitseerivad jne) ja loovad omavahelisi süsteeme. Täpselt samamoodi on rahaga või siis mateeriaga. 

Küsimus, mis mind pikemat aega mõtlema on pannud, ongi see, et kuidas suurendada inimeste vajadust just kaasaegse, meid nüüd ja praegu ühendama pidava ja ümbritseva kultuuri järele. Ja mitte nende kõige tavalisemate kultuurinälgas olevate inimeste puhul, nagu ma isegi. Vaid just finantskapitali loovate inimeste kaudu. 

Kui nüüd aus olla, siis olin üsna šokis, kui lugesin seda artiklit. Kui eesti eliit viskab kõik oma lapsed võõrale maale haridust saama, siis mis saab meie kohalikust kultuurist või selle tundmisest või isegi eliidi toetusest kohalikule kultuurile, kasvõi kirjandusele. Muidugi peab tunnistama, et ega see meil ongi pisut omaette eliit. Nagu oleks korraga kaks maailma, üks, kus härra Riismaa kirjeldab Säästumarketi maailma ja härra Malk (võib olla mistahes finantsidega tegelane) kirjeldab mulle ettevõtluspäeval poolt aastat Hispaanias. 

Mind paneb ikka veel imestama, kui erinevad inimesed meie riigis elavad. Ma eeldaks, et härra Malk ja kõik muud ettevõtjad on suutelised lugema-kuulama-nägema-vaatama. Ei ole, kui nende maimukesed õpivad väljaspool Eestit ja nad isegi asuvad väljapool Eestit ja peavad seda kultuuri, mis me siin ajame ebakulduuraks. Ühesõnaga - ma ei taha olla jobu, aga ausalt öeldes, oleme me ise kogu aeg jobud, kui me ignoreerime inimesi enda ümber. Ühelt poolt finantsiliselt. Lihttööline võib teha küll nägu, et kõik on nõmedad, et kõige hullem on see, et palka on vähe, aga kui palka pole millestki maksta, siis ega see eriti okei küll ei ole. Kas me tahame, et ühel ilusal päeval poleks kellelgi tööd ega tööandjaid?

Kuidagi tuleb meil teistega hakkama saada ja jah, ma tunnen vahel, et just seda Elmo Puideti soovitust üle vaadata kõik oma oskused, millega raha teenida, ja Kaur Riismaa oskused, millega inimkonda (antud juhul kogukonda) teenida. Kõik need on resursid, millega me saame vaadata, kas me saame endale lubada paremat Eestit või mitte.

Jah, ühele finantsmentor, teisele kultuurimentor. 

3 kommentaari:

Silver ütles ...

Mm... lihtsalt uitmõtteid.
Miski ei tohiks olla n-ö eesmärk omaette, nagu sa tead: raha raha pärast kaotab oma tähenduse, samuti - minu meelest - kunst kunsti pärast. Mõlemad on vahendid millegi saavutamiseks ja saavutamiseks ennekõike iseenda jaoks ja seoses Teistega ja see Miski, ma usun, peitub selles jagamishetkes, kus tekib teatav mõistmine ja jagamine inimeste vahel.

Ja eks oluline ongi saavutada teatav tasakaal, ennekõike iseendast lähtudes ja iseenda jaoks, kuid seejärel Teiste jaoks. Tead küll, "leia enne ennast, siis leiavad teised ka sinu".

Ja sellele kõigele peab taha ehituma sisu. Ja see sisu, ma usun, peitub suures osas suhtlemises ja sotsiaalses mõttes inimeste läbisaamises; ennekõike selles, et inimesed tunneksid end olulistena ja ühenduses olevatena. See pole muidugi alati nii lihtne, sest üha enam kipub maailmapilt soodustama mõtlemist, et "kõik on millegi jaoks". Asjade ja inimeste ja maailma liigne objektistamine.

Ja eks ükski äärmus pole hea, eksole.

Tead, ma soovitan sul guugeldada/youtuuberdada sellist tegelast nagu Iain McGilchrist, kes räägib neist teemadest neuroloogilisest vaatepunktist.

Raha on küll oluline ja vajalik, kuid sel on kalduvus muuta kõik äravahetatavaks ja ajutiseks, anonüümseks; raha, minu arvates, peaks nägema ennekõike vahendina millegi unikaalse saavutamiseks (näiteks ostad materjali, millest valmistad kellelegi iseenda käega tehtud kingituse; või süüa, näiteks:)).

Ah, jne, praegu pole eriti aega ja raske on kõike kokku võtta mida tahaks öelda, aga mulle meeldisid su mõtted ja mõtlesin, et kommenteerin veidi.
Ja ma tunnen, et ma ei saanud praegu kaugeltki sõnastada seda mida ma öelda tahtsin, aga millalgi ehk...
:)
(sorri, väga imelik tekst tuli praegu minu poolt. mnjah.)

LiizaKazz ütles ...

Ma arvan ka.
Aga kui mõni tegelane on milleski parem, kui teine võiks ta vahel seda esimest aidata.

Nii nagu ta tavaliselt on, kui sõbrad on koos.

Ma eeldan, et kogu maailm on sõpru täis.

Silver ütles ...

Kat, ma ütleks, et see on sõna otseses mõttes vaimse ja füüsilise arengu küsimus kas too - kes on milleski teisest parem - aitab abivajajat või mitte.
Ses mõttes, et koostöövalmidus on miski, mis on evolutsiooni ajal nii inimliigil kui loomadel niivõrd-kuivõrd arenenud ja see koostöövalmidus näitab seda kui kaugele keegi on arenenud: nt lapsed ja ahvid on ühed näited siirast soovist teisi aidata.

Ja aitamine on miski, mis aitab ka endal paremini hakkama saada; ning inimesed liigina on võrdlemisi harv nähtus kus nt üks liik võib end teise liigi eest sisuliselt ohverdada ja teist liiki aidata nõnda nagu looduses seda naljalt ei juhtu (puht geneetiliselt hoolitsetakse ennekõike oma lähedaste ja liigikaaslaste eest - aga inimestest on sirgumas erand).

Muidugi on neid, kes väidavad, et inimesed on halvas mõttes erand ja nt looduses pole genotsiide - aga on küll!
Ja on neid - kelle poolt olen mina - et inimesed arenevad üha suurema sotsiaalsuse, koostöö ja abivalmiduse poole, sest tõsi ta ju on, et vägivald maailmas on järk-järgult vähenenud, inimestel on üha suuremaid võimalusi suhelda (pinnapealsemalt, aga siiski!), jne.

Ja kui sa ütled, et on neid, kes saaksid teisi aidata, kuid ei tee seda, siis ma ütlekski, et see on suisa puht objektiivselt individuaalse arengu küsimus ja eks too on siis endiselt seal faasis kus inimene pole õppinud veel koostööd tegema. Või, õigemini, on mingi kultuuriline muster 'õpetanud' teda käituma egoistlikumalt kui oleks 'loomulik'. Sest n-ö loomulik on pigem koostöö,
asjad muutusid mõneti agrikultuuri tekkega kui jäädi paikseks, kui tekkis Omand kui selline, ja kõik muu mis viimasega kaasneb.

Ma usun ja tahaks loota, et inimkond hakkab väljuma sellest omandamis- ja domineerimistsoonist mis aastatuhandeid on olnud üheks ebaõigluse ja empaatia-võimetuse lähtekohaks; ja tänu üha suuremale info- ja ideedelevikule saadakse iseendast ja teistest teadlikumaks ning õpitakse taas nägema ja hindama Teist...

Ehkki, jah, McGilchristi sõnul on sellele üha enam vastu mängimas ka see teine - vasaku ajupoolkera - maailmavaateline pool, mis kipub kõike abstraktsete objektidena nägema (üks raha varjukülgi ja selle kohta on tal raamatus eraldi peatükk)...
- seetõttu ongi oluline, et inimese jaoks säiliks ka see Teine, see alati uus ja defineerimatu: Teine inimene, kultuur, kunst, kirjandus, ehk ka teatav religioossus, mis kõik paneb nägema seda Miskit, mida pole nii lihtne raamidesse suruda ja mida ehk ei olegi tarvis raamidesse suruda ning mis on alati individuaalne ja asendamatu.
Ja see, kes märkab seda unikaalsust, nii endas kui teistes, see - ma loodan - on ka vastavas arengufaasis, et tunneb naudingut muuhulgas oma kaaslaste aitamisest ja tõesti siirast aitamisest, soovimata ilmtingimata midagi vastutasuks saada!

Hmm, seoses sellega olen mõelnud, et kunagi võiks lugeda Lewis Hyde'i raamatut 'The Gift' mis on ka Rahva Raamatus müügil ja mida minu teada Varraku raamatublogis soovitas kunagi Hasso K., et tegu on raamatuga, mis ilmselt vääriks rohkem tähelepanu kui seda on saanud.
Vot sellised mõtted:)