Ei sõltu ainult asjadest

Kõik ei sõltu ainult nendest inimestest, kes teie õlale patsutavad ja teatavad - jaa, seda raamatut, te peate lugema. No minul vähemalt ei sõltu. Tõenäoliselt peab üks ekskirjandusteadlane päris paljusid asju lugema. või siis eksajakirjanik. Ja mis kõige tähtsam, meelde jätma, süsteemi tekitama, sõnastama, mõtestama. Iga jumala päev. Kogu aeg.

*
Issand.

Ja mitte selles pole küsimus, et mis nendest raamatutest saab. Tõenäoliselt saab palju või vähe, kui neid on nii palju, et keegi ei jõua ega julge neid ei mõtestada ega sõnastada ega veel mingeid õudseid asju teha nendega. Ahjaa. Täna hakkas mul täiesti tunne tekkima, et ma olen minetanud oma kirjutamisKatrina - aga ei, Karla astus sisse. Ja siis tulid mulle meelde need 47 piinlikku lehekülge. Ei, mulle meeldivad mu luuletused. Kaur teatas vist mittepurjus purjus inimesena, et see on normaalne. A äkki ei ole. Mina loen tema luulekogusid ja loen sealt ühte muud välja. Tema teatab, et vähemalt see esimene luulekogu oli sellest, kuidas ta ei saa olla kellegagi koos. Vat, ma nagu ei oska seda niimoodi lugeda.

Ma loen säält detaile välja, mitte kõikvõimalikkust. Mida võib mingi minu tekst minust teada anda? Noh, tõenäoliselt, ma siiralt loodan, et keegi ei loe mind niimoodi, nagu see va luuletajamina olekski pärismina. Kuigi Kauriga mööda maad-ilma ringituigerdamine tegi minust luuletekstisisese rollimängija. Võib täiesti olla - olengi see igavesti massohistlik emaigatsev nõgimustas nõidnaine, kuskil kesklinna piiri peal, ootel, mõttel, häälel, kõlal ja nii edasi.

A ma miskipärast ei taha olla.

Nagu ma ei taha ka, et Kaur arvaks, et ta ei ole loodud kedagi armastama, sest... Noh, aga minusugust ta armastada küll ei oska nii nagu ma eeldan, et ta võiks osata.

"Sul algab menstruatsioon. Kõik on täiesti normaalne. Ära muretse, su tekste toimetatakse," vat siuhkest teksti paneb telefoni mulle ja minul võib-olla tõesti algab menstruatsioon, aga ikkagi. Issandmaria. Ikkagi.