13 oktoober 2013

Eutanaasiast luulekogudeni

Seest tõmbab õõnsaks. Lähedust tahaks. Ükskõik, millisest uksest ta nüüd sisse astub, ükskõik, kuidas ta meid kutsub endasse. Lihtsalt tahaks. Kuigi tunne on kuidagi kummaline. Võõrastav. Endast eemal olev. Käisime Rotiga Väikse Printsessi juures. Tegime patsikesi ja jõime valget veini, šampaga kahasse. Õigemini meie Rotiga jõime. Ülejäänutel olid patsikesed silme ees. Hea oli. Pärnu oli. Või noh, palju me seda Pärnut ei näinud. Kaks suurt valget koera oli koerahambaarsti juures. Vaatasime. Oli, mida vaadata, nemad lakkusid mu nägu ja prille. Külm oli. Soe oli. Jutt läks eutanaasia ja enesetapu peale.

Ta proovib juba kaheteistkümnendat korda. Ta viidi intensiivi tilgutite alla. Ilmselt tuleb tagasi. Kari psühholooge ja kõik hakkab otsast peale.

Miks me sellest räägime sünnipäeval?

Eiteamiks.

Aa matustest rääkisime ka. Prussakatest, kes ilmusid Nigeerias põrandale, et surra. Väiksest Printsist, kes ronis tabureti peale, et karta prussakaid ja kiljuda, sest nondel oli kõvasti teine aura, kui headel inimestel ja headusel üldse. Heade inimeste aura, kui piisavalt palju olemas olla, kaob selle tajumine peaaegu, et üldse ära. Seni, kuni ta ei ürita meid hävitada, seni on ta midagi enamat, kui lihtsalt hea inimene. Seni on ta inimene. Kiljumine näitab hirmu teistsugususe ees, mis ei pruugi üldse mitte halb olla. Mitte et ma prussakaid lemmikloomadeks tahaks võtta. Samasugune ebameeldivus ja kiljumistunne tabab mind rotti nähes.

Kauri luulekogu, seda viimast, kardan lugeda. Valus on. Lihtsalt ongi valus. Ahastamaajavalt valus. Ah, mis ma taga üldse. Ah, lasse nüüd olla. Ah, nii need inimesed ikka. Ah... Isegi suurtihaseks ei tahaks teda enam kutsuda. Pärisnime tahaks kutsuda. Ja öelda ah... Ja nii ongi. Prototüübiks võiks kutsuda. Teateküll.

Stereotüübiline Luuletaja.


Kommentaare ei ole: