17 oktoober 2013

Kadunud olemine - surm, sünd ja nii edasi -

Mõned sõnad kõlavad kumedalt. Surm. Sünd. Tabamine. Tabamatus. Mõtete ja olemise matus. Elu? Surm? Natuke liiga tugevad, et neist lõplikult aru saada, et endastki nende keskel suuresti aru saada. Neil pole kohta, aega, mitte midagi ei ole, aga siis kui mõni inimene räägib. Inimesed, nagu te mõistate, räägivad nagunii liiga palju, liiga teravalt, liiga ausaltki ehk, liiga palju endast, liiga palju maailmast, mis ei ole nendega seotud ja ometi - neist maailmadest, mis pole nendega seotud tekitavad oma maailma.

Kui ma ütlen, et hra Kaus on moralist, siis olen ma seda ise. Kui ma ütlen, et Grigorjeva on sotsiaalkriitiline, siis räägin ma tegelikult endast. Kui ma ütlen, et Liina mu kõige ilusam liinush on kaanetüdruk, siis räägin ma tegelikult endast. See ütlemine või leidmine kehtestab enda, saab endaks ja aegajalt ajab see jõledalt närvi, et igas tekstis otsib inimene tegelikult, eriti kui ta on Katrina-inimene, taga ennast.

Egoinimene.

Jahp, see ma olen.

Ikka veel, miks kolmelapselisele emale meeldib lugeda Ukraina nälgivatest ja kannibalistlikest inimestest? Miks meile meeldib lugeda Hitlerist? Me ei ole harjunud ennast tapma, nii nagu nad vanasti tapsid, siis kui nad abiellusid, korraldades peiesid, jättes ennast uuele elukavale valla. Kaur kirjutab luulekogu sellest, kuidas temast kasvab surnud ja uuesti elav mees ja ma ei oska olla. Mul on hirm, et ühel hetkel, minu pärast, jätab ta kõik luulekogud kirjutamata, aga äkki just need end surnuks tunnistavad luuletused teevadki temast tegelikult pärismehe. Äkki on need initsiatsiooniriitused, millest meid on kaasaegses ainult teismelistele suunatud maailmas, ilma jäetud. Ma ei tea. Kunagi peab ju vastutama selle eest, et me eksisteerime, armastame, hoolime, vihkame, teeme igasuguseid asju, mida me muidu ei teeks. Peab ju?

Vägivald pole midagi muud, kui võimalus rääkida sellest, mis teeb meist teised inimesed, kui siis, kui me sündisime või armastasime või olime kadunud.

Tegelikult pole me kurjad, vaid me ei ole harjunud, et me oleme need, kes me oleme. Täpselt selles vanuses ja selles kohas, kus me oleme. Just nii see ongi. Keegi pole nutnud sellepärast, et me ei ole enam neiud või noormehed, me isegi pole sellepärast piisavalt nutnud. Me oleme lasknud sel minna, aga tegelikult tuleks see endast läbi lasta.

VALU.





Kommentaare ei ole: