Luulekogude sirv käib. Kusjuures härra Jan Kaus meeldib mulle luuletajana ikka palju rohkem kui moralistist usukuulutava romaanikirjanikuna. Moraaliõudust võiks usukogudes endas kanda. Inimene peaks selleni kuidagi teisiti jõudma, kui romaani lugedes. Luuletustes toimub väike derivatsioon. Moraal lahustub lühiduses ausalt öeldes millekski muuks. Ta lahustub võimaluseks olla. Olemise võimalus omakorda on äge.
Krafinna luuletegu on pehmelt väljendudes mõistetamatu. Mõnele meeldib. Minule eimeeldi. Mitte kuidagi ei meeldi. Olgu siis niipalju luulelist selles maailmas, kus tuhase kassi käpajäljed jäävad autokapotile pikemaks pidama kui lumi põõsa alla kevadel. Jäägu. Mind kuidagi nagu ei kõneta. Ehk peaks endale auto, kassi ja põõsa muretsema, et hakkaks kõnetama. Tavaelu banaalsus, vahest isegi ahastama ajav banaalsus. Aga noh. Jah. Me kõik oleme erinevate võimaluste ja vajadustega.
Jahp.
Ahjaa - töökaaslane ennustab endale päeva ette kasutades Doris Kareva ja Jürgen Rooste luulekogu "Elutants".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar