21 oktoober 2013

Vaikimise keel

Peaks olema puhkepäev. Noh, tegelikult on selline lugu, et seda ei ole. Ühelgi kirjanikul-luuletajal ja nii edasi ei ole puhkepäeva ega puhkehetke. Elu on vaja tabada. A võib-olla olen ma oma nõudmistega täitsa perses ja tahan asja, mida - ei saa endale lubada. Noh, ma ei tea.

Ja ometi ei saa ükski kirjanik-luuletaja kunagi endale lubada, et ta ei pane seda lugu oma lugudesse. Seda lugu, mis temast inimese teeb, seda lugu, mis talle haiget teeb, seda lugu. Mu kallis, ära alusta sellest, et sa saad õnnetuks. Ära palun alusta, nii ta mind õpetab, juba 20 aastat telefonitsi, isa loomulikult. No, kus ma pääsen. Nii on. Ja mina - mina olen segaduses, hirmul, ahastuses, kogu aeg on tunne, et ma ei toimi. Ja kui toimin siis nii nagu... Jah, nii nagu see mees.

Seal ta siis on. Lammas. Või siga või veel keegi.

Keel, mida rääkisid vanad head juudid, ja mees, kes lihtsalt kasutab, keelt, sõna, mõtet - lõigates endale lõike teistest keeltest sõnadest ja nii edasi. Ja naine, kes jääb oma keelega talle vastu vaieldes hätta. Naine, kes ei suuda öelda, naine, kes kaldub endast kõrvale ja võib-olla keelerääkijast ka. Keel. Kassa saad sellest aru, mu sõber, et minul ei ole kunagi päris kodu olnud, ega ka selle kodu keelt. Meil kellelgi ei ole päris kodu olnud. See tekib meie vahele. See laheneb ahelaks meie peas. Sellest saab aru. Sellest saab muusika, sellest saab.

Ma räägin liiga palju. Vahel oleks vaikida tarvis. Räägin jah.

Kommentaare ei ole: