16 oktoober 2013

Tee ja kommiõhtul lõime kohta

Mõnikord ma ei tea midagi. Lihtsalt ei tea. Ainult seda tean, et äge on. Noh, ongi niimoodi, istun keset tuba ja teatan, nagu mõni kolmeaastane, et tead. Kummikommide ja tee ja mingi sooja olemise taustal. Ja siis ta teab, et mis ka ei juhtuks. Ja nii ongi. Et mis ka ei juhtuks. Muidugi mulle ei meeldi, kui inimesed tunnevad ennast ebamugavalt. Mulle ei meeldi, kui neil on valus. Mulle ei meeldi. Võib-olla seepärast eelistan ka teatud kaugust, reserveeritust, ootusärevust.

Mingi proovitunni poiss käis mind poes taga otsimas. Jumalast imelik oli, et käis. A küll ta siis tuleb, kui tuleb, kui üldse. Natuke kardan, et võtavadki mind novembrist õpetajaks. Aeg. Aeg on kullast kallim. Lugemine ja tunne, et sellega saab miskit tehtud, on kullast kallim.

Töökaaslane ütles, et hingele, nojah, hingele, niimoodi see käib, et kümme aastat hingele, aga süüa ei ole ja riided lagunevad ja ise laguned. Baieri Ludwig II rääkisime. Lisaväärtusest rääkisime. Eile - teede ja kommide ja lehtede ja Elva kõrvale. Ega see lihtne ei ole, kui inimesed kardavad investeerida meisse. Ja Ludwig sai endale lubada kuningana selliseid asju, mida ükski normaalne inimene endale lubada ei saa.

Kuidas peab siis kaasaegne kunstnik käituma? Lubama endale kogu kupatust või kõigest osa sellest? Mida ta üldse tegema peab, et ellu jääda ja elus püsida just inimesena? Ludwig võlastas riigi, tegi inimesed ilusõltlaseks nagu ta isegi oli, aga midagi jäi, midagi kõmmus tagaajus ja mõtestus. Ainult see päris mõtestumine toimus viiskend või enam aastat hiljem, kui turistide hordid Baierimaale jõudsid.

Koha loomine ongi kunstniku suurim ja tähtsaim ülesanne. Kõik muu tuleb pärast seda.

Kommentaare ei ole: