Öösel tabas Linda kodulage vaikus ja Lindat omakorda ettekavatsemata õnnehoog, nagu epileptik värises ta keha rõõmust liuldes paremale ja vasemale, lähemale ja kaugemale Joonasest. Vaikus kuulamises ja kuulatamises.
Kuidas seda alata? Kojujõudmise tunnet? Või kuidas see tunne algab? Kuidas ükskord peatudes, tead, et nii siin võiks pikemat aega olla? Joonas võis vahel väga julm olla. Oligi. Aga vahel ka mitte. Nii nagu Lindagi võis julm olla, aga vahel mitte.
Joonasele meeldis rääkida sellest, kuidas ta armastab, siis tundis Linda ennast ebamugavalt. Ta tahtis näha, tahtis tunda, ta teadis, et ta ei julge reageerida niisama kirglikult nagu mõni filmitäht või luuletajagi luuletustes, aga ta tahtis. Nii see käis. Ta ei tahtnud kuulda, kuidas, ta tahtis reageerida sellele, kuidas, aga julgust ei olnud. Joonasele tundus see omakorda tagasilükkamine.
"Kas ma peaks sulle midagi tooma?"
Hea küsimus.
"Või kuidagi riidesse panema? Või kuidagi olema? Või keegi teine olema?"
Tegelikult vaatas Linda teda selliste küsimuste peale alati kõige imestunuma pilguga, mis ta enda arvates omale pähe manada oskas. Veel suurema imestumisega, kui sügissaagi üle üliõnnelik naabrinaine talle mullaseid küüslaukusid tõi, et siis kingitud hobuse suhu ei vaadata, et olid ju head, eriti kui need laugud ühepajatoitu panna. Linda noogutas. Niimoodi noogutas ta ka püüdliku Joonase peale. Rahulikult. Mis ta tegema pidi? Ütlema, et mine too mulle. Lindal polnud muud vaja kui Joona kallistust, Joona kuulamisoskust ja Joona jutte. Ja vata neid ei saanud tuua, nendeks pidi ise kohal olema.
Ainult seksiga oli nadi.
Seda nad ei julgenud.
Aga kas nad pidid?
Linda vaatas lage ja aknast väljas siravaid tähti ja mõtles, et niimoodi oligi.
Kas kõikides ühepajatoitudes peab olema küüslauk?
"See mõjub tervisele hästi," kõneleb naabriproua. Tõsijutt, hoiab isegi vampiirid eemal, aga paneb haisema. Kuigi, kus need vampiirid siin vettivas Tallinnas, keset novembrikuud ikka on.
Võib-olla oli seksiga samamoodi, et võib, aga ei pea.
Muidugi võis ta ju eksida ka. Kõige hullem oli see, et kui ta nüüd kellelegi ütleks, et nad ei seksi, siis küsitakse, et kas ta on lesbi. Isegi Joonas vihjas sellele.
Joonale annab ta nagunii liiga paljusid asju andeks, seda lollakat loomingulist suremust ja ülestõusmist, mis tundub Lindale isiklikult järjekordne pooside poos, kus Joonast ennast jällegi kohal pole ja seetõttu taandub tema luuletaja-mina Alliksaarte, Majakovskite ja igasugu muude tegelaste paroodiaks. Küsimus oligi lõpuks selles, et kui palju pidi Joonast luuletajana oma luuletustes kohal olema.
Kui palju Harry Potterit oli Rowlingis, palju Raskolnikovi Dostojevskis ja nii edasi ja nii edasi. Luule puhul eeldas Linda, et peab olema palju, et luulemina peab rääkima temale endale olulistest asjadest, kui ta just Andrus Kivirähk ei ole. Aga Kivirähk polnud ju luuletaja, ta oli rehepapp.
Hoolimata kõikidest oma kummalistest hirmudest oli Linda õnnelik. Noh mitte nii õnnelik, kui nad armastusromaanides on või armastuskomöödiates või veel kuskil.
Lihtsalt, seksita, avameelselt, tobedalt.
Kui Joona tulemine aega võttis, siis helistas Linda isale, kes võis temaga tunde rääkida. Igatses. Isade värk: kõik väiksed tüterid kasvavad kunagi suureks.
Linda tahtis öelda Joonale: "Kui sa mind 30 aasta pärast samamoodi jumaldad nagu mu papa..." Aga ta teadis, et ta ei saa. "Või kui mina jumaldan sind..." Aga ta teadis, et see oleks nagu mõni psühhiaatriline haigus.
"Siis..."
Ja ta jättis ütlemata ja lootis, et kui armastab, siis armastab elu lõpuni teistega võrdlamata, teades, et Linda ongi see.
Mitte nii nagu.
Just mitte nii nagu.
Noh Linda ei võrrelnud Joonast kellegagi peale küüslaugu. Kui olla talle liiga ligi, siis haiseb tema järele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar