Krõksatused

Krõksatused toimuvad just nimelt ajus vastavalt sellele, kuidas meeleolud on ja üldse olud. Kunagi ütles Kareva mulle, et sa kas oled luuletaja või mitte. Ja siis ongi nii, et mõned inimesed on ja mõned mitte. Jällegi. Kõnnime - mööda luulet või teed või ennast või mingisugust paanilist hirmu, et äkki on kõik asjad ainult näilised. Ongi. Mina isiklikult olen näiline ja aegajalt on tunne, et ka nähtamatu. Sõnad. Sõnad. Sõnad. Neid on alati liiga palju, et olla luuletaja või liiga vähe või kuidagi vahepeale. Sõnad.

Minul vähemalt on nii. Ja sees käib krõksatus. Joviaalne. Apaatne järgmisel hetkel. Mõtted jooksevad kokku, mina viksaks kõik üle parda, aga ma ei saa. Esialgu tahaks paigale jääda. Oodata, et näha, mis saab. Kas saab, kuidas saab. Ma naeran ja ajan naerma, sest ma ei suuda enam tükimat aega vaikida. A millest siin vaikida? Olemasolust? Endaksolust? Võib-olla isegi äraolust või sellest, et mind tegelikult polegi olemas olnud, et nad raisad on mul alati oma elus mugavalt poololla lasnud. Ja ma olen seda alati nii ka lubanud.

Ei tea.

Lihtsalt ei tea.

Millal ma sellest lahti lasen? Ise?