Mäletate minu postitust selle kohta, kuidas hra Mart Kangro alasti võtab? No vot. Mis ma teile räägin. Käisin, nägin, võttis seekord päris ise ja natuke kummaline oli seda vaadata. Peas hakkas nagu tõmblema. Mulle isiklikult alasti kehad ei meeldi. Noh, okei, on mõni mees, kes võib minu ees alasti ringi siblida ja see mulle meeldib, ma olen sellega harjunud, see on hea.
Kui mõni teine mees seda teeb, hakkab mul paha. Naistega on tegelikult sama lugu. Ma ei ole harjunud alastusega. See tekitab minus miskipärast vastikust. Ja mitte sellepärast, et ma tahaks olla mingi puritaan. Noh, ilmselgelt on minus päris palju kalvinistlikke ja luteriusklikke, lausa igavusele viitavaid algeid. Aga see selleks. Seega - ma heameelega paluks kõigil püksid jalga jätta, kui nad esinevad. Ekshibitsionism on igati tore, kui teda teatud kohtades kasutada.
Tegelikult sobitus see ka Kangro "Homset oodates" etendusse, kui nüüd päris aus olla. Teate seda edukultuse värki, millest ma üritan hoiduda ja mis kukub välja nagu alati - ma ka tahan olla edukas ja kuulus ja ilus ja oh-kõik-need-head-sõnad. Ja mida kõike veel võib üks inimene olla. Aga alati, kui keegi viitab liiga konkreetsele edule, kasvõi Oscarile tundub see kõik nii õudne, kohutav, nakatavalt naermaajav, et lausa, et kohe nagu ei teagi. Ja seal ta siis on Mees (võib-olla ka Kangro ise), kes on edu tipule jõudnud ja depressioonis. Noh nii tuleks seda asja nimetada või kuidas?
Ja seal ta siis on. Lars von Trieriga saadud Oscari nominent peegeldusest enda all aina publiku poole liikumas. Tekk üll, silmad säramas ja samas segaduses. Kas see ongi see, mis ma tahtsin.
Alati, kui ma midagi sellist näen, see ehmatab mind. Ehmatab soolsambaks, sest me kõik omame inimesi, kelle moodi me tahaks olla. Üdini, sõrmenukkide ja klaassilmade taguseni, keda me tahaks järgi teha. Noh, kui mina tahaks kedagi järgi teha, siis peaks ma ta ellu äratama. Aga see on juba teine teema. Ja siis jõudes tema edust tiivustatuna endale peeglisse vaatama, tundub, nagu oleks meilt midagi varastatud või me ise oleksime, unistus on nagu täitunud ja nagu ei ole ka.
Aga see on jälle - meie enda alastus, mis on tegelikult vägagi haavatav, ja igasugune edu või ka edutus võtab meid alasti. Nii et jah, seda ongi mõnel vastik vaadata, näiteks minul, aga see on loomulik ja õige.
*
Ahjaa.
Kauri luulekogu ei olnud tegelikult kokkuvõttes sugugi mitte kurb, vaid see oli lihtsalt endaksolemise otsimine sõnus. Tegelikult täitsa tervendav lugemine. Esimene kogu oli teistest (ajaloolisus, mis minus tekitab väga hea tunde, armastuse), teine oli meist (luuleminast ja tolle kallimast, Rahelist) ja kolmas luuleminast endast. Tubli poiss. Pole midagi öelda. Ehk järgmine kogu jõuab jälle teisteni. Kompat ta muidugi teha oskab. Nii et jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar