Silmkontakt

Viieaastane klienditeenindustöö kipub silmi avama asjades, mis mõnele tunduvad täiesti tavalised. Kõik me eeldame klientidena, et meiega tegeldaks. Me ei tea täpselt, mida see tähendab. Me lihtsalt kujutame ette, et oleks tore, kui tullakse poodi, siis keegi ikka tegeleb meiega. Meie olemasoluga seal konkreetselt selles poes.

Kuidas? 

Ma ei tea. Ma lihtsalt ei oska selle kohta midagi öelda. Ma tean ainult, et ma pean olemas olema.

Täna käisin mõnes kohas jälle end klienditeenindajaks pakkumas. Ja mis juhtus. Firmad unustavad ära tõsiasja, et enamus inimesi ei tea Eestis, mida tähendab klienti teenindada. Me oleme idioodid. Me arvame, et tuleme tööl ainult oma kolleegidest rõõmu tundma ja raamatuid-filme-riideid armastama. Tegelikult noh, ütleme nüüd päris ausalt, me tuleme tööle, et ühelt poolt tunda totaalset vaimustust nende asjade vastu, misiganes me müüme - olgu need ägedad raamatud või kalastustarbed. Igal juhul peab see olema totaalne vaimustus. Aga teisalt ja see on veelgi kindlam, kui kõik muu, me tuleme tööle, et neid asju konkreetsetele inimestele maha müüa. See on iga klienditeenindaja tegelik olemise mõte. 

Ei ma ei nõustu, et võtad lahti mingi suvalise punktisüsteemidega ülekoormatud imbd või mingi amazoni raamatute punktla, et milline raamat on hea ja milline paha, milline film on hea või paha, milline videomäng on hea ja milline paha. Sa esiteks teed endale kindlaks, kellele sa seda kuradi raamatut-filmi-mängu müüd ja siis tegeled sellega, et leiad talle ideaalse paarilise. Viimane sõltub muide ka sellest, kes su vastas on. Kas on vanem naine või mees või gei või hetero või veel jumalteabmisasi. Teed kindlaks ja reageerid. KOHE. Mitte homme või ülehomme või midagi, vaid ikka kohe. 

Jah, inimesi tuleb iga kord jälgida, tundma õppida ja lahti mõtestada. Ja mitte karta neid juhtida nonde valikutes.

Tegelikult - kui nüüd meelde tuletada seda ilmselget asja, mida meile on tükk aega kooliski õpetatud, siis KLIENDITEENINDAJAl on kõige suurem vägi inimese üle. Vägi panna toda ostma seda, mida ta teab, et inimene ostma peab. Mitte ajaleht, vaid müüja peab teadma seda, mida ta müüb. 

Ja muljet müüb ta kõige esimesena - hoolimise või hoolimatuse muljet. Ja kõige esimene hoolimine on silmkontakt. Teine on teadlikkus sellest, et olen hetkel klienditeenindaja ja ma ei saa süüa, juua, (noh vähemasti mitte klienti teenindades) nahaalselt telefoniga lobiseda kassas. Ei saa. Kõik.