Kiri

Kummaline, kuidas ja kui palju võib karta? Kas üldse karta? Ma ei karda. Ma tean, et see, mis tuleb, tuleb nagunii. Vahel on niimoodi, et oled kaua kaua kaua oodanud, et see tuleks, aga oled hirmus õnnetu, kui see kohale jõuab. Käid ja kirud seda maailma, et nüüd, et nüüd, et kuidas ta küll. A ju siis tol hetkel polnud teema või midagist. Ju siis tol hetkel oli vana naine või krapsakas kass või väljas ringi undav koer teema.

Ma ei karda teisi naisi ega mehi. Isegi sind ei karda. Aga sinu katkiminemist kardan. Ma tulen toime. Ma olen tugev tüdruk. Tugevam, kui nad kõik sul on olnud, ja mis seal salata, masohhistlikum ka. Aga vata niimoodi, nagu mu naabrinaine, ma ei suudaks elada, ennem läheks ära, kui. Niimoodi, et sa päriselt lööd mind, niimoodi, et sa päriselt ei maksa meie koduüüri, niimoodi et sa ei ole olemas, siis kui maailm laguneb koost, isegi mitte paari tunni pärast, vat niimoodi ma ei taha. Teadküll. Tegelikult mu naabrinaine tahabki elada oma mehega, sest tal on hirm. Alati on hirm, et kui seda ka ei ole, siis kes veel on. Las lööb, las joob, las unustab arveid kinni maksta või vähemalt osa neist. Las. Las. Las.

Eitea.

Lihtsalt ei tea.

Ja kui ta ütleb, et halvasti elab, siis tulevad need joomased hommikud meelde ja koer ja sina ja siis see tüdruk, kellel on punased juuksed ja suured silmad ja lootus saada kuulsaks luuletajaks, noh umbes nagu Doris. Ainult temal on hirm. Dorisel oli hirm. Enam ei ole. Nüüd on Dorisel ja tema Maria Leel mittehirmud.

Nagu sa tead. Ta on alati olemas olnud. Jumal. Ja sina, sina võitled kogu aeg tema vastu, ennast hävitades. Ta ei ole selleks mõeldud, et ära hoida orkaani või inimeste lollust. Ta on selleks mõeldud, et selle orkaanis ellu jäädes või surma suus olles toime tulla, et seda vastu võtta, kui osa maailmast. Et oma surmagi võtta, kui osa maailmast. Jumal on see, kes lubab sind hetkeks maailmale vaadata laiema pilguga ja mõista, et sa oled kõigest üks mutter. Tähtis mutter. Jaa. Aga isegi luuletajana oled sa kõigest üks mutter.

Ja ainus, mis ta vastu palub, on jäägitu usaldus. Just nimelt usaldus. See on ka see, mida ma tunnen, kui sind minu kõrval ei ole. Ma tunnen, et on nii, nagu sa oled rääkinud. Mitte nii nagu ta võiks olla minu ajukäärude kõige hullemates soppides. Ma ei taha oma elu raisata kartes, et mis siis kui. Ei ole mis siis kui, on praegu, on need inimesed, kes mind nüüd ümbritsevad. On inimesed, kes vajavad häid raamatuid, on teised inimesed, kes vajavad tähelepanu, on veel palju inimesi. Sinust eemalolemise inimesed. Ja ma pean nendeGA olema, muidu on ebaaus.

Armastama peab. Erinevad inimesed teevad seda erinevalt. Sina tahad maailma teada, maailm tuleb sinu juurde. Mina tahan sind teada, sina tuled minu juurde. Armastama peab. Küll siis kõik tuleb.