Aeg ja meie

Seal ma siis olen NO99 kohvikus. On selline, võib öelda ka kaasaegselt trendika välimusega koht. Ei saa öelda, et mulle ta nüüd hirmsasti meeldiks. Lakoonilisus on tore. Mulle meeldib isegi Kanuti gildi lakoonilisus, rääkimata Okasroosikese lossi lakoonilisusest, a mulle ei meeldi see, kuidas seda kopeeritakse, topitakse igale poole, lõhutakse see iga koha mingi täpisteaduslik mull, mille sisse minna ja jääda.

Igal kohal on see olemas.

Ja mis kõige hullem, igal ajal on see olemas. Aeg on hullem kohast, ta surub ennast sisse ja hingab näkku kõige kangemat: olen kõva mees, ehk olen aeg, ehk olen tähtis. Olen olen olen. Sina tule nüüd minuga toime. See ongi ehk midagi sellist, mida ma ei salli, mille vastu ma tahaks võidelda. Sel hetkel saan aru Kaurist, kes küsib minu käest, et kas ta puhkama võib sõita. Võib ikka. Sinna maailma teise otsa, sinna küngaste vahele, sinna enda sisse peitu, kuhu mina ei saa kaasa minna, sest minu pea valutaks Kauriga kaasas olemisest.

Ometi tundun ka mina endale nendel hirmsatel hetkedel nagu keevaline vana naine, kes on kogemata sattunud tantsima veidraid tantse sureva linnuga. Surm on kõige igavikulisem ja hirmsam ja ühteaegu ilusaim nähtus. Tal pole aega. Ta on Colosseum Roomas, ta on see koopamaal sääl Prantsusmaal, ta on see hää ja ilus tamme Lauri või kuidas teda nimetati Viljandimaal. Ta on see, mis rändab meiega seltsis, sest temaga on segasem. Ta on see, keda sa armastad ka siis, kui sa teda kõige rohkem siin maailmas kardad. Ta on see.

Ja kui aeg tuleb, siis aeg ei peatu pärast surma. Aeg läheb edasi,  nagu mõnel kummalisel konveieril kutsub meid mõtlema ja käituma ja olema ja meie saame endaks ja vabaks. Meie. Aga vahel ka mittemeie, keegi harjumatu hoopis teine tegelane, kui see meie tegelikult on.