Ükspäev sattusin Kaurile külla. Noh, misseal salata, ma iga nädal püüan talle külla sattuda, et silma peal hoida, et kas on kõht täis ja kas viitsib mind kallistada ja mis jauramist ta mul seal jaurab. Seletas teine, et ei taha ta miskit Miloszist kirjutada, et see peab nagu ilmselge olema, miks hra Milosz on äge. Ausalt öeldes ei ole ei selge ega kedagi. Inimesed käituvadki nagu Rein Lang, sest nendel ongi ümberringi ennast iseenesestki täiesti normaalseks pidavad inimesed. Normaalsust ei ole enne, kui sa asja normaalseks kirjutad või räägid, lihtsalt ülikoolis õpetatakse teatud asju väärtustama, mitte aga neist tavalisele reakodanikule rääkima nii et too tahaks poodi tulla ja osta.
Lõppkokkuvõttes on ostmine selge ja konkreetne signaal selle kohta, mis on tähtis, mida tuleks juurde luua, toota, anda jne. Kui meil ei ole aga inimesi, kes julgeks kirjutada 2000tähemärgist sisututvustust hra Baturinist, siis ei ole meil põhimõtteliselt võimalik inimesigi raamatut lugema kutsuda, raamatuid ostma panna. Kõik algab väikestest asjadest.
Väga väikestest asjadest.
Ja lõpuks jõuab suurte asjadeni.
Me elame muidugi riigis, kus kõik arvavad, et ainult Ansip loeb. Tegelikult loeb ka enda nutikus ja julgus ja tahe. Ja see on muide meie endi teha, mismoodi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar