Kaks küünalt ja sina, kessa ei ole siin, ja su sõber, kes vaimustub kõigest ja kõigist, ja küsib, et kas ma olen Anna Karenina. Ei, mu sõber, ma ei ole. Ma olen printsess, kes leidis oma printsessi või printsi. Mu isa andis mu ära ja andis mu sulle. Mitte nii nagu temal, kelle isa kartis Jeesusele anda oma ainsat kõige ilusamat, targemat ja soojasüdamelisemat Jekateriinat, seda vaimudest ja valgusest, seda sünnitusvaludest ja piiridest ja ristteedest sündinut pimedusejumalannat Hekatet. Eks Jekateriina pidigi Jeesust otsima, ainult temaga naituma, ainult temasse armuma, sest teistest ei olnud tal asja. Ja seepärast pean tema päeval oma sündi ja nime pidama. Nii nagu minu vanaema pidas.
Vitstest tehtud nukk legomajas
tead
kui ma su kokku panen
oled nagu legomaja
aed või hoov või
isa unistatud mees
rikas, tark, hell ja hea
ikka tahab anda
sellisele ainsa tütre
aga vahel ise ka ei tea
kuidas
tead
sa pane mind ka kokku
olen nagu
vitstest tehtud nukk
sina kiskusid mu talje nähtavaks
panid pähe
mõned võililled
ja suuks on mul õun
saame mängida
täis kasvanuid
Mind anti ära ja ometi ei antud nii nagu teda. Mind anti sulle, aga sina ei tea ka veel, et anti sulle. Ma võtsin selle bussi, millega sõidetakse Pelguranda ja selle teise, millega sõidetakse Maarjamäele ja ma nägin sind ja ma nägin meid. Ja ma kuulsin, kuidas mu sees süda sündis üha uuesti ja uuesti ja nemad ei kuulnud ega näinud. Aga süda aina kasvas ja kasvas. Teeme nii, et meiegi kasvame ja kasvame ja kokku, mitte lahku, mu sõber, mu sõbrad. Ainult teiega koos on maailmal mõte ja mõte maailmas, elus ja terve ja edasi liikuv, ei peatu ega karda oma üksindust. Ainult teiega koos olen mina olemas niisuguste silmadega nagu siis, kui mu ema mulle üle pika aja pärast haiglaravi kallistama tuli, igatsedes mind sama palju kui mina teda. Ainult teiega koos on sellel kõigel mõte, ärge ära unustage. Võite olla rumalad, võite olla metslased, võite olla, nagu te olete, aga ainult teiega koos saan ma olla mina ise, saan ma olla Katrina.
(Teie ja Daniel Craigi ja mis seal salata Anti Saarega)
Aitäh, et olete. Ja mitte ainult jõulude ajal.
Seal
seal ma siis olen
võrdluses
kõikide sinu Chiantilõhnaliste
naistega
kellest sa enam ei räägi
mina olen sama kribu
kui sündides
ainult natuke suurem
ja ometi väike
seda juhtub tihti
et lõhnaõli asemel
ostan endale raamatu
või kohvi mõrases
Kopli baaris
kuhu inimesed
satuvad SOSi ajal
jooma ja üliaeglast
igivana baaridaami
vaatama
mina ei näe
pooltki nii edev välja
kui sina
oma lipsudes
ja tundes
et kussu naine on
see naine
kes sult nõuab
armastust ja raha
seal, mu luuletaja,
seal
mitte siin.
Elada me ju ei oska
luuletajad, nagu me oleme
ütled sa pärast filmi
mille näitlejanna
üliglamuurne ja õnnelik
punaste juustega
meenutab sulle teda
mina oskan küll
luusin lugusid otsides
mööda Koplit ja Kalamaja
mööda Aafrikat ja üle aja
sinuta ja sinuga
et mõista paremini inimest
et mitte olla vintage-kleidis kest
Parem Patti kui Marilyn
missiis et mu lemmikmees
herr Andy Warhol
eelistas viimast
parem ausus kui liigselt palju
miraaži kõrbes
mis nagunii sureb
iseenda tühjuses
Metsad
(mittelingvistilised)
vahel on tunne, et
mu sees kasvab mets
ja et ma viskasin seemned
edasi sinusse
et sinuski kasvaks
mets mitte võsa
armastuse mets
mis tuleb läbi käia
kõigi nende ohtudega
mis seal sees
mets täis kõige kallimate
inimeste silmi
täis kõige vaiksemate
laulude naeru
mida me koos
peame kuulma
peame nägema
kui ei siis vaidlema
kuuldavaks ja nähtavaks
et jääda kokku
*
austan tööd rohkem
kui uhkeid ülikondi
ja sinus on mõlemat
sinul on isegi ema
kes paneb sind
tupsudeta mantlit kandma
et sa näeks alati
härrasmees välja
missiis, et mõnikord
tahad sinagi metsa
ja metsaliseks
*
Kassa tead
mis tunne see on
kui sa naerdes
püüad mind
endale ja endasse
saada
aga tegelikult
kihutab sind taga
põhimõtteline kurbus
igavesest mittetäiskasvanuks
saamisest?
Kevad
Kui maa alt ilmuvad
kõik need lilled
kes sinna pooleks aastaks
vangi ja varjule
on viidud
kui ema saab oma
surnuriiki läinud tütre tagasi
kevad, kui elu läbib
kõikides lõikudes
inimeseks olemist
siis liibuvad teineteisesse
mees ja naine
väikeses valguse ja soojuse
järele lõhnavas
sõjast ja meeleheitest
kaugel kohvikus
ja mina saan korraga teada
mis tunne on kirjutada
ennast maailma rikkaimaks naiseks
sinule kordagi helistamata
sest ma ei taha
mul on vaja
mu eemalolu
mu üksindust
mu unesid
mis ei põimu
sinu unedes
mu kallis
nii nagu lilledel on
vaja kuus kuud
maa all käia
et tulla tagasi
et tulla võimsamalt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar